Kurat.
Kui ka oletud, nagu tuleks esivanemate usundit dualismuseks pidada, ei või me selle oletamisega ometi leppida. Küll astub rahvajuttudes kurjuseprintsiip esimesesse ritta, jah näib, nagu tuleks esivanemate usundit koguni diabolotsentriliseks arvata, sest et kurat, vanapagan nagu kõike enese ümber keerutavaks teljeks moondub, kuid tõepoolest on ta võimus ometi piiratud, ta satub iga päev vastastele vägedele ohvriks. Palju enam tuleb esivanemate usundit animismuseaate kandjaks arvata. Surnutest arenenud vaimud vajutavad kogu elule nagu pitseri peale. Need vaimud avaldavad tihti olude järele paremat ehk pahemat iseloomu, mõnekorra aga ainult paha iseloomu. Iseäranis õelad on kõik elus kurjad olnud isikud, aga ka ohvrita ehk matmiseta jäänud isikud, viimased ometi mitte alati. Niisuguseid vaimusid hüütakse kurjadeks vaimudeks, kurjadeks haldijateks, kuratiteks. Juba kurati nime paljuses tarvitamine tunnistab, et me seda nime ei või pärisnimeks (nomen proprium) pidada, vaid sugunimeks (nomen appellativum).
Neid kubiseb kogu loodus täis; ühtelugu kuuleme, et kuri vaim otsa saanud, kuid silmapilk esineb meile jälle teine.
Eestlased tunnevad hulga mitmesuguseid kurja vaimu nimesid, nagu vanapagan, vanapoiss, vanajätis, vanatühi, vanatige, vanakonn, vanakoll, vanakõhn, va-
