Kõige vanem mälestusemärk puugist Soomes on keskaegne pilt Lohja kiriku eeskojas. Sellel pildil hoiab kuri vaim lehma sarvest kinni, et lehma kell ei heliseks, kuna naisterahvas lehma lüpsab ja suur kass lüpsikust piima lakub. Teine kuri vaim valab pudelist piima teise naise kirnu (K. Krohn, Suomlaisten runojen uskonto l. 96—97).
Puugi välimise kuju kohta erinevad arvamised suuresti, ka siis, kui me talt tulihänna tegevuse riisume ja talle ainult piimasaaduste hankimise jätame. Ühe arvamise järele tuleb teda pidada vaimuks, teise arvamise järele loomaks, kolmanda arvamise järele inimeseks, kes kassi, kuke, jänese j. n. e. kujul ilmub. Kõik need arvamised esinevad segamini, nii et raske puugi loomust selgust saada.
Kuna tulihänd ikka kas tulehaga järele jätvana tulekerana ehk ainult tulesabaga lendavana tombuna ilmub, ei jäta puuk teekonnal enesest mingisugust nähtavat märki järele, olgu siis, et ta ennast liialt täis imenud. Vähemalt piimasaadusi varastaval puugil puuduvad tulejäljed täiesti. Vististi jooksis puuk mööda maad, kui ta mitte kuke ega muu linnu nime ei omandanud.
Laudas tükkis puuk alati lehmade kallale nende udaraid tühjaks imema. Tihti aga ei leppinud ta enam vaevalise imemisega, vaid ruttas aita ehk kambrisse piimapüttide kallale neid tühjendama, niisama ka koorekirnu. Isegi võipütid ei leidnud armu ta ees. Missuguste piimasaadustega ta iganes kokku puutus, kohe asus ta kallale, õgis enese täis. Ei mahtunud enam piima ehk koort ta sisse, võttis ta koduteekonna ette. Kodu ruttas ta aita ehk kambrisse perenaise poolt ju enne valmis seatud püttidele ja oksendas neisse kõik enesesse imetud saagi.
Sagedasti imeb puuk enese piima ehk koort enam täis kui jaksab kanda. Teel jätab ta enesest varguse
