Vere ilmumine määrab selle, kellest veri ilmub, Peko papiks. Meelega ei tohi keegi ennast nii haavata, et haavast kas tilk verd tuleks. Niipea kui kellegi pidulise ihu nii palju kriimustud ehk haavatud, et verd näha, hüüavad kõik pidulised: „Veri! Veri väljas!“ Kohe lõpeb hullamine; vallatus. Pidulised jooksevad selle juurde kokku, kelle ihust verd ilmunud, sest vere ilmumine määrab nagu liisk vereomaniku järgmiseks aastaks Peko papiks. Uus Peko papp kantakse kätel tuppa, kus Peko edaspidiseks ajaks ta hoiu alla antakse.
Setukesed usuvad, et kus Peko majas, seal iseäralik õnn majas. Küll kaitseb Peko kõiki oma austajaid, aga kõige rohkem ikka oma pappi, s. o. seda, kelle juures ta just asub. Uus papp mässib pidu lõpul Peko palakasse ja kannab ta oma koju viljasalve. Peko asukohta ei tohi keegi muu teada kui ta austajad. Pidu lõpul vajutavad pidulised oma vahaküünla otsad Peko kuju külge. Sedaviisi kasvab see iga aastaga suuremaks.
Karjale loodetakse Pekolt järgmist viisi õnnistust: Peko pidul võetakse üheksa pidulise käest paluke leiba. Need leivatükid antakse karjalaskmise päeval karjasele, karjane söödab need karjale. Niisugust Peko leiba saanud karjalooma ei taba suvel mingisugune õnnetus. Leivaga ühes tuleb Peko kaitse ja õnn kõigele karjale.
Külviajal peab Peko aidasalvest välja rändama põldu õnnistama. Setukesed usuvad, et kui Peko nende külvamist näeb, talt vilja sigimiseks iseäralik õnnistus tuleb ja põld rohke lõikuse annab. Igasse kohta põllule ei tohi ometi Pekot viia, vaid ainult sinna, kus põllu ääres puid ehk põõsaid olemas. Lagedal võiksid võhikud Pekot kergelt näha ja nende kuri silm viljasigiduse ometi kinni panna. Peaasi, et Peko võhikute eest hästi varjatud. Puud ja põõsad varjavad aga Pekot hästi. Iga Peko austaja oleks hea meelega Peko oma põllule
