Senikui oras alles väike, ei näita ennast viljaneitsid. Alles vilja loomise järele ilmutavad nad mõnekorra endid. Nagu nende nimi ju ütleb, nähakse neid neitsi kujul, enamasti ööseti ehk hommikuti. Nad lehvivad vilja sees ehk seisavad paja juures vilja keskel, pajale tuld alla tehes. Pajast tõuseb aur üles, õõtsub udupilvena viljapõllu kohal ja langeb siis udupilvena maha viljale kasvu ja kosu andma.
Kus viljaneitsitele ei ohverdata, seal nad muidugi kosutavat uduvihma viljale ei lase sadada, vaid hoiavad endid vilja kohta passiivselt, ja selle tagajärjel ikaldab vili. Et viljaneitsid iseenesest pahadeks ei või arvata, tunnistab ju nende teine nimi „viljakaitsjad“. Kurjadele haldijatele ju „viljakaitsjate“ nime ei oleks antud.
Viljaneitsite kõrval tuntakse veel viljahunti ehk vilja tõu järele, kus see hunt asub, rukki-, herne-, oa-hunti. Niisugust viljahunti peetakse kardetavaks loomaks. Vähemalt hirmutakse lapsi viljahundiga, kui lapsed tükivad vilja jooksma. Niisugusel puhul hoiatakse lapsi: „Ära mine rukkisse, rukkihunt tuleb, murrab!“ Viljahunt esineb siin viljaneitsi teisel kujul, õigem ütelda, viljahaldijas võtab enesele neitsi kuju kõrval kahju teha püüdes hundi kuju. Kahju tegemine sünnib vähem neitsi loomule, küll aga hundi loomule.
