nimetakse, vesineitsite kirja lugeda. Mereneitsid tulevad kaldale nutma, kui isa käsu peale peavad mere mässama panema, nutma sellepärast, et niisuguse meremässu tagajärjel palju inimesi ära upub.
Vesineitsiteks tuleb neidki tütarlapsi arvata, kes vahel merelehmadega välja tulevad karja. Enamasti lähevad merelehmad rannas söömise järele jälle vette tagasi, kuid vahel ajab mõni nägija nad oma karja sekka ja nad jäävadki sinna. Nad poegivad ja neist saadakse tubli piimalehma tõug. Mõne korra kasvab neist suur kari; kuid tuntakse juhtumisi, et merelehmad kõige poegadega 7 ehk 14 aasta pärast vette tagasi lähevad.
Vesineitsid, mereneitsid, vete-ema tütred, mere-ema tütred ehk mis nende nimed olgu, juhatavad meid vete-ema, vee-ema ehk mere-ema enese juurde. Kummastki teab rahvaluule koguni vähe kõnelda. Niipalju kui aru saame, sulavad veteema ja mereema samaks olevuseks kokku, ehk vahet nende vahel tuleb ses otsida, et esimene vetes üleüldse, teine aga ainult meres asub. Vee-ema on muidugi vete-ema nimetuse teisend. Lutsi maarahvaski tunneb veel vee-ema nime. Üks nende rahvalaul ütleb:
Lasknu veeimäl imetägi, |
Nagu neist ridadest selgub, räägitakse vee-ema kõrval „kalaisastki“.
Ülepea armastasid eestlased kui ka nende sugulased loodust elustavat jumalust emaks nimetada, nagu näituseks maaema, tuule-ema, tule-ema. Vee-emaga seisab vist Emajõgi ja Emujärv[1] lähedases ühenduses; neid
- ↑ Emu = vanem „ema“ sõna kuju.
