Peale tõnisepäeva ja jüripäeva peeti Vändras 19. aastasaja esimese pooleni veel mihklipäeval Tõnni auks pidu niisamasuguste tempudega, nagu eelpool kirjeldatud.
Tõnni vakal ei käidud mitte ainult ohverdamas, vaid sellelt paluti abigi. Mindi teele, käidi Tõnni vakal Tõnnilt abi ja õnnistust palumas: „Ma lähen teele, Tõnnike, hoia ja kaitse mind kõige häda ja kahju eest!“ O. Schantzi teadmise järele käinud Tõstamaa mehed varguselegi minnes Tõnni abi palumas, et Tõnn laseks ettevõtte korda minna ja vargaid kaitseks kinnivõtjate eest.
Tõnisepäeval pidi majarahvas täielikku püha pidama. Ei tohtinud kedrata, õmmelda ega paigata; muidu kärvasid suvel sead, lambad. Suuremate tööde tegemise peale polnud mõteldagi. Ainult maja võis koristada, toitu keeta, loomi sööta. Suurematest töödest arvati õnnetust nende tegijale tulevat.
A. Kivi teadmise järele peeti Virus jüripäevalgi Tõnni vaka pidu. Igal jüripäeval käis pererahvas aidas Tõnist iseäranis teretamas: „Tere, õnnis Tõnis! Tere, õnnis Tõnis!“ Aida uksed seisid kogu päeva lahti, igaüks võis aita minna Tõnist teretama.
Tähtsamatel ettevõtetel käidi ikka Tõnni vakalt nõu küsimas. „Tõnnike, mis sa arvad sellest?“ küsiti Tõnnilt. Küsimise järele kuulati hoolsalt, kas kuskilt mingisugust häälitsemist ei kuulu. Vaikus tähendas Tõnni rahulolemist. Kuuldi aga küsimise peale mingisugust häält, peeti seda Tõnni keeluks või hoiatuseks. Perenaised küsisid sügisel loomade kohta otsust, kas seda või teist looma elusse jätta. Tihti käis perenaine iga looma juures küsides: „Tõnnike, kas lubad selle mulle?“ Ei kuuldud kahinat ega mingisugust häält, mõistis perenaine, et Tõnn ettepanekuga rahul ja loom võib üle talve jääda. Kuulis perenaine kahinat ehk mingisuguse looma häält, pidas ta seda Tõnni vastuseks: „Tapa loom, anna osa Tõnnile!“ Rahva seas valitses arvamine, et kui perenaine niisugust looma ei tahtnud tappa, talve jooksul loomale mingisugust viga juhtus ehk loom kärvas.
Hilisemal ajal langesid hariduse laialilagunemisel Tõnni vakk ja ta austajad ikka enam põlgtuse alla ja vakka hakati „tondi vakaks“ hüüdma, kusjuures tonti saadanaga ühe järje peale katsuti seada. Vennaste kogudus nimetas vakka iseäranis hea meelega niisuguse nimega. Tõnni vaka austajad pidid siis tondi ehk koguni saadana teenijad olema, Vändra küünal pimeduse väljalaotajaks saama.
Tavalisesti nimetatakse õpetajat K. Körberit Vändra Tõnni vakkade hävitajaks. Ma ei taha salata, et õp. K. Körber Tõnni vakkade vasta sõda pidanud, kuid enam Körberist hävitas neid Vändra opmann Roos. Ei hävitanud sellepärast, et mees oleks püüdnud ebausu jälgi kaotada, vaid palju enam, et rahvast pahandada ja kiusata. Roos oskas peaaegu viimse kui Tõnni vaka välja nuuskida. Niisama vähe kui inimene muiste koerakoonlase eest, jäi Tõnni vakk Roosi eest peitu. Körber pidas enam suusõnalist sõda, aga see sõda avaldas kasinat mõju. — Viimne Tõnn oli Kristjani talus; see hävitati 1873.
Mihkli kihelkonnas Pikavere külas viidi küla keskel kivivarele tõnisepäeval veel 1792. a. ohvrid. Kas seal iseäralik Tõnni vakk oli, jääb küsitavaks.
73
