|
Sijtte palio Häpie sielle techtin, |
Eesti keeli kuuluks see kirjutus: Kui kevade külvi külvati, siis joodi Uku tervist. Seks toodi Uku vakk, siis jõid piigad ja eided. Siis palju häbi seal tehti, kuuldi ja nähti. Kui Uku naine Rauni tõreles, Uku tublisti põhjast sadet pahistas, see siis andis ilma ja aasta saagi.
Hiljemini kõneleb Kuopio kirikukatsumise protokoll 1670 Uku vakast. Muud teated ulatavad uuemasse aega. Salmelainen jutustab, et Rantalammel kaks küla korra liisku heitsid, kes neist Uku pidu peab. Pärastpoole hakkasid mõlemad, igaüks oma ette, Uku vakku pidama. (Suomi 1852, l. 130—131.) Kevadel tapeti Ukule määratud päeval talu kõige parem lammas. Selle liha ja muud toitu pandi tohust tehtud vakka ja kanti Uku mäele. Neile lisati veel õlut, viina juurde. Kõik jäi sinna ööks. Mis hommikul leiti järele jäänud olevat, selle sõid ohverdajad. Jookidest valati esmalt osa mäele, et suvi põudseks ei saaks, ja joodi siis muu osa. (J. Krohn, Suomen suvun pakanallinen jumalanpalvelus, l. 184—185.) Kurkijoel pandi ses talus, kus Uku vakk leidus, kevadel toa katusele astja rukistega ehk otradega, lootes, et siis suvel ennem sadu tuleks. Selle peale peeti pidu, söödi, joodi ja paluti jumalat, et jumal hea ilma annaks. Nii tehti alati põua ajal enne jaanipäeva. (K. Krohn, Kotiseutu, 1910, nr. 5.) Kiteel valmistati pikaldase põua tõrjumiseks Uku vakad, täideti otradega ja pandi räästa alla sadu ootama. Saju kastetud otradest keedeti õlut ja seda juues kiideti Ukut saju eest. (K. Krohn, Suomalaisten runojen uskonto, l. 120.)
Ingerlased nimetavad saju pärast peetavat pidu „vakkove“ piduks. Nad peavad seda enamasti peetri- ja eeliapäeval, ühtlasi paludes, et müristamisejumal vilja kosumiseks neile tarviliku jao sadu annaks. (Virittäjä, 1901, nr. 6.) Ingeris korjati mõne korra mitmest perest kokku linnaseid Uku pidu joogi jaoks, Kurkijoel ja Rantalammel kandis iga talu korra järele pidu kulu. Pidu ise peeti Soomes väljas mäel, Ingeris õues ehk rehes. (Kotiseutu 1910, nr. 5.)
Tõnni vakk.
Uku vakaga käsikäes käib Tõnise vakk ehk Tõnni vakk, mõnes kohas põlgtusega ka tondi vakaks nimetatud, Vändra ümberkaudu koguni „Vändra küünlaks“. Mõnes kohas kannab ta isegi „kogo“ ehk „kogovaka“ nime. Tõnni vakk on Uku vaka eest ära tõrjunud ja ise asemele astunud. Kõige vanemad teated Tõnni vaka kohta ulatavad 1428. aastasse tagasi. Nimetatud aastal ilmunud meie kodumaa kirikuseaduste § 29 ütleb: „Me käsime, et enam kirikuid ja kabelid ei ehitata, kuhu püha Antoniuse ehk muude pühade pilta pannakse, ka mitte korba (vakku) ega puutüvesid, kus ohvrid alal hoitakse, iseäranis mitte linnade ja alevite juures, maanteede ääres ja põldudel; selleks on alati piiskopi iseäralikku luba tarvis.“ Küll ei nimeta see seadus Tõnni vakka nimepidi, aga et paragrahvi algusel Antoniusest = Tõnnist jutt ja hiljemini korba nimetatakse, võime kindlalt otsustada, et meil siin Tõnni vakkadega tegemist. Täitis ju 18. aastasajal mõnes kohas korb veel vaka aset; võimalik, et varemal ajal palju rohkem korba vaka asemel valmistati.
68
