Hea aja pärast käidi Võhandu kaldal palumas ja ohverdamas. Viljaikaldust ja halbu aegu võis jõe rookimisega eemal hoida. Gutslaffi väite järele valitses niisamasugune arvamine sakslaste ja lätlaste hulgas. Üks vana lätlane ütelnud, et jõe abil müristamist võib saada, millal iganes soovitakse. Taheti halba ilma, visati midagi roojast jõkke; sooviti head ilma, roogiti jõge. Teine taat jutustas Gutslaffile, korra uppunud kolm paari härgi jõkke. Kohe alanud kange lumesadu ja pakane. Teisel päeval tõmmatud härjad veest välja — ilm varsti hea (Kurzer Bericht, l. 24—26, 32—34). Holmberg tähendab, et ilm alati paremaks moondub, kui palveta, mitte ohvri näol, vette sattunud loomad veest välja võetakse (Die Wassergottheiten, l. 81—82).
Võhandu jõest usti Gutslaffi järele veel, et ta tuleviku ilmu võis ilmutada. Pandi mõrrad vette ja vaadati, kas soomustega või soomusteta kala mõrda sattus. Ilmus kolm korda järgemööda soomusteta kala, kardeti viljaikaldust ja ohverdati lapsi (Kurzer Bericht, l. 209—210). Endist jõele ohverdamist tuletab meelde viis Läänes õngele minnes enne õngitsemist leivatükki jõkke heita. Ka jõkke ja ojasse sülitamine enne joomist sisaldab eneses ohvri mõtte.
Viru Pühajõest jutustab rahvas, et vanasti vanad tüdrukud täie kuu ajal kuuvalgel ööl sealt vett võtnud, kaldal olevate puude otsa roninud ja endid seal vihelnud. Arvatud, et vihtlemine Pühajõe veega täie kuu valgel kõik halbtuse neist kaotab, nad meestele kohe meeldivad ja mehele saavad. — Jõele ohverdamist olen veel Mihkli kihelkonna Veltsa jõest kuulnud, ehk küll muidu seda jõge pühaks ei peeta. Jõele ohverdatakse kärnade, vistrikute, paisete pärast. Kärnu ehk vistrikka põdeja viskab jõkke herneid, kaeru, hõbevalget, raha ja peseb ennast siis jõe veega. Veel hiljuti pesnud ja uhtunud keegi naine oma last selles jões, lootes, et laps kärnadest vabaks pääseb.
Jõele ehk ojale ohverdab pruutpaar laulatuselt üle silla sõites; sõiduriist seisatab sillal ja mõrsja viskab sillalt hõberaha vette. Palamuse kihelkonnas pandi niisugusel puhul tähele, et üle pahema õla ohver vette visati. Vette viskamise ajal öeldi:
Veevaim, aita seda, mis ma nõuan, |
Haiguste ajal ohverdatakse vahel jõe ehk oja veele. Võetakse raha, vajutatakse haiget kohta ja visatakse siis raha jõkke ehk ojasse allavett. Ehk jälle vajutatakse 9 villase lapiga kolm korda haiget ja visatakse lapid allavett jõkke ehk ojasse.
Järvedele ohverdamisest puuduvad teated. Üksikuid näpunäiteid leidub küll; need lähevad merele ohverdamisega täiesti ühte. Näituseks visati vanasti Ülemiste järvest üle sõites järve kas raha ehk midagi muud. Niisugune ohver hoidis sõitjast õnnetust eemale. Samasuguseid ohvrid antakse järvedele, samasuguseid meredele, järvele igatahes harvemini, olgu siis, et järv ju enam mere kujul esineb, nagu Virtsjärv ja Peipsi. Igatahes peeti järvede vett puhtaks; roojastamine tõi roojastajatele nuhtluse kaela; tavalisesti rändas rahva arvamise järele järv endiselt kohalt koguni ära.
Merele ohverdasid kalamehed ja muud merel sõitjad. Kalamehed ohverdasid osalt, et head kalasaaki saada, osalt, et õnnetus neid ei tabaks. Kihelkonnas käidi Kõrgelaiul ohverdamas hiiepuu juures, mujal anti ohver otsekohe veele. Ju enne merele minekut võeti nootade ja võrkude
62
