Selgemini ilmub hiie rändamine järvega ühenduses Suure-Jaani Annemäele. Solkimise pärast rändab järv hiiega — õigem laseb härgi endid vedada — endisest asukohast praeguse Annemäe kõrvale. Tulekul hüüab hääl hoiatades: „Hoia alt! Hiis tuleb!“ Annemäel kasvavaid hiiepuid hakati kohe pühadeks pidama (Kodused jutud, 10).
Niihästi Rakvere Tõrma kui Suure-Jaani Annemäe hiis ei lahku üksi endisest asupaigast, vaid järvega üheskoos. Iseäraline vaimline side nähakse siin järve ja hiit ühendavat. Üks ei taha ilma teiseta vanas paigas viibida, üheskoos lähevad mõlemad uut kodu otsima.
Hiie vedamisest härgadega teab Torigi rahvas rääkida. Muiste olnud Tori Ore küla all jões saar, kuid sealt veetud see vasta vett härgadega praegusele paigale Pästale küla Irvi talu kohale. Hiietammesid sel saarel peetud väga pühadeks ja käidud neile tihti ohverdamas (J. Jung, Muinasaja teadus, II, l. 70).
Eelmine rahvajutt ei anna selgust, kudas hiiesaare vedamist jõge mööda üles tuleb mõista, õigemini, kudas rahvas sellest aru sai; kas laskis rahvas härgi seda saart jõge mööda ühes hiiepuudega üles vedada, või ilmusid härjad iseäralikkudena kõrgematena olevustena, nagu järvede rändamise loos. Igapidi puudub siin hiiepuudel iseseisev liikumisevõimalus; kas neil liikumise tahtmisegi võimalust olemas, jääb küsitavaks. Need hiiepuud esinevad niisamasugustena kui need puud, mida meie ajal kusagilt välja kaevatakse ja mujale istutatakse.
Puude rändamine tuletab meile puude haldjaid meelde. Kui nimetatakse, et puule endine koht enam ei meeldinud, käib see ütlus muidugi haldja kohta. Haldjat hüütakse vahel ka „metsaisaks“ ja „puukuningaks“ (Kreutzwald, Der Esten abergl. Gebräuche, l. 146). Puis asuvaid haldjaid meelde tuletades mõistame, miks vana rahvas puid arvas kõnelevat, aga mitte ainult puid, vaid taimigi. Puuraiujat paluvad puud tihti neid mitte puutuda; muidugi mõista tuleb palujaid haldjateks pidada, kes armsast asukohast ei ihka lahkuda. Ainult müristamise ajal otsivad haldjad mitu jalga sügavast puu juurte alt varju (Inland, 1857, № 17, C. Russwurm, Heilige Bäume). A. Liiv teatab V.-Maarjast, et metsajumalad ja head vaimud mõne korra tagakiusatud inimesi puudeks moondanud ja pärast hädaohtu jälle inimesteks tagasi. Sarnaseid moondamise-lugusid pole ma muidu Eesti mütoloogiast leidnud. Tuleb oletada, et keegi Greeka ja Rooma mütoloogiast sarnaseid lugusid kuulnud ja moondamisi pärast Eesti omadena edasi kõnelenud.
Enamasti igal pool teatakse rännanud puudest kõneleda, et neile ohverdatud. Igatahes katsus rahvas puude rändamisega hiitele suuremat tähtsust anda ja neile kuuluva ohverdamise peale iseäranis rõhku panna.
Ehitud puud.
Mitte ainult hiiepuude alla ei pandud ohvrid, vaid ka puude otsa. Alati ei selgu, kas puud, mille otsa ohvrianda pandud, hiiepuud on, kuid vististi tuleb neid niisugusiks arvata. Hiiepuude otsa pannakse paelu, linta, lõnga, riidetükka, linapeosid, preesa, sõlgi ja muud sellesarnast. Ju Olearius kirjutab 1663: „Nad valivad enestele mitmes kohas, iseäranis mäeküngastel mõned puud, laasivad ladvani okstest, mähivad punased paelad ümber; nende puude all paluvad nad oma ebausu palveid ja soovivad soovisid.“
48
