puudena veel saari, pihelgaid, jalakaid, vahtraid, pärni, leppi, haabu, remmelgaid, kadakaid, mändi, kuuski jne., harukorral, nagu Kose Vilamaa külas ja Helme Ummulis toomepõõsast. Jalakatest oli tähtjas puu Kose kihelkonnas Kurena küla ligidal koplis, sellesse hiiepuu õõnsusesse mahtus 4 inimest. Kadakatest on kõige tähtsam Hageri kihelkonna Haiba oma postmaantee ääres, umbes paar jalga läbi mõõta, keeruline. Kadaka keerdusid seletatakse sellega, et sinna 7 kadakast keppi maha pistetud, mis kõik kasvama hakanud ja üheks puuks ühinenud. — Teine sarnane kadakas on Aliste Vana-Karistes Padrikul. Sellest kadakast arvatakse, et kes sellest oksa võtab, seda torgitakse nagu nugadega ja võtja peab oksa tahtmata tagasi viima. Kuulus oli ka Kaelaste ohvri kadakas. — Õunapuude, pirnipuude j.n.e. kohta ei ole ma teateid nende austamise poolest leidnud. Pajusid ei austatud muidugi nende väikse kasvu pärast, aga miks viljapuid hiiepuude hulgas ei nimetata, seda ei teadnud mulle keegi seletada. Vist ei tuntud neid muistsel ajal.
Hiiemetsas ja hiiepuude all käisid inimesed neljapäeva õhtuti palumas ja ohverdamas, ainult ohverdamas aga muulgi ajal. Nagu enne tähendatud, peeti hiiepuid nii pühaks, et keegi neist ei julenud oksagi murda. Mõnes kohas öeldakse, et keeldud nende külge puutuda, kuid teisalt teatatakse, et hiiepuude okstele ometi mõnesuguseid anda pandi, kusjuures tingimata pidi puu külge puudutama. Kreutzwaldi teadmise järele pidi hiiepuid vähemalt korra aastas loomaverega kastetama, peale selle veel tapetud looma värske liha leent puu juurele valatama, et loomad paremini sigineksid (Der Esten, lhk. 2). Kose kihelkonnast teatatakse, et seal õlut mitte ainult hiiepuu juurele ei valatud, nagu mujal tavalisesti tehti, vaid puu otsa visati, kuna õlle raba selsamal päeval loomadele söödeti. Peale selle toodi hiiepuu alla veel mõnesuguseid söögiaineid, isegi kanamune ja raha. Ka viljateri ja meekärgi ei unustatud viia. Raha maeti enamasti maha hiiepuu juure mulla alla. Vändras viidi hiide püha lohku ohvriks tihti ülikondi, just nagu Tõnnilegi.
Mitte ainult puud ennast ei tohtinud puutuda, vaid ka puu alt midagi enesele võtta. Niikaugele kui puu vari ulatas, oli kõvasti keeldud sealt kasvavaid marju võtta (Petri, Estland II, l. 120). Muidu oli kohe nuhtlust oodata. Kreutzwaldi teadmise järele lasksid kütid, kes hiiepuu lehtedega püssi suitsetasid, küll alati märki, kuid neid ähvardas hädaoht, et nende oma püss nende elu võtab (Der Esten, l. 9—10). Ainult haiguste arstimiseks võis hiiepuu lehti ja oksi tarvitada. Niisama oli lubatud hiiepuu alt mulda arstimiseks võtta. Mullaga hõõruti paiseid, nahahaigusi, palet hambavalu puhul j.n.e. Ära minnes pistis annetaja kas hõbetüki, hõbepreesi ehk sõle mulla sisse; vaene kaapis preesi ehk raha pealt ainult hõbevalget mulla peale. Ohverdati aga vaskrahagi.
Hiiumaal suitsetati hiiepuu samblaga haiget. Puu alt võetud mullaga hõõruti paiseid.
Mõnes kohas kadus aja jooksul hiiepuu, aga kohta austati edasi. Nii Virumaal Vihula hiieniidul, kust hiiepuud ammu kadusid, aga edasi ometi ohverdati. Möödaläinud aastasaja 7. aastakümne algusel leidis T. Lepp-Viikmann vanalt hiiekohalt 9 kanamuna, 9 sealiha-tükki, 9 leivatükki, terve looma südame ja looma kopsu, rist peale lõigatud; kõik alles värskelt sinna viidud. Seda tunnistasid ka leiu järele ärakeedetud munad.
41
