ohvriks, ülejäänud osa sõi ta üksi, ilma sest pererahvale midagi andmata. (A. Põrk, Postimees 1903, nr. 94.)
R. Hollmanni kuulmise järele tappis peremees kas üksi ehk külamehega kuke sedasama viisi, kusjuures ta vaatas, et verd tapmise ajal tulde sattus. Ohverdaja viis paljal peal ja paljul põlvil anni ohvripaigale ja ütles: „Säh, võta, ole rahul sellega, mida sulle annan, ära võta oma käega“ (Verhandlungen I, 2, l. 39—40). Kukeohvrist loodeti, et matuse puhul surnu ei hakka kodu käima. J. W. Jannsen teab, et 1831 ehk 1832 Vändras kukke ohverdades öeldud: „Isa, sina lähed nüüd siit majast välja. Jäta meid rahule ja lepi sellega, mis siiamaale olnud. Ära pea hauas enam viha. Ära tule ka mitte enam tagasi meid hirmutama ega midagi järele pärima. Jäägu meie, kõik siit maja inimesed, loomad ja hooned sinu kodukäigust rahule. Lepi sellega, mis ma sulle viimaks veel ohverdan“ (Eesti Postimehe lisaleht 1874, nr. 51, lk. 302).
Kuke puudusel astus karja ja vilja ohvriks kanagi. Vana aasta õhtul võeti kana, keedeti, viidi kell 12 lauta, söödi laudas, heideti kondid nurka. Niisugusest kana söömisest laudas loodeti head karja õnne. Jälle teisal mindi keedetud kanaga lambalauta. Läänes võeti peale selle veel seajalgu ja õlut kaasa; kanaliha söödi, seajalgu näriti, kondid visati nurka, valati õlut peale. Niisugune ohver pidi lammastele rohke sigiduse tooma.
Pärnumaal tapeti Jaani hommikul laudas kana ära, suled ja jalad maeti sõnnikusse, kuna perenaine liha tüdrukutega üheskoos sõi (Jaani raamat, lk. 23). Järvas tappis peremees Uku pidupäeval kevadel kana, kolm korda ümber põllu käies ja igale põllupeenrale kana verd tilgutades. Viljandimaal tapeti hingedeaja viimseks esmaspäevaks hingedele kana ehk lammas, keedeti ja anti neile niihästi liha kui leent (Inland 1852, nr. 51).
Kraasnamaal veristas perenaine lehma kahjaks kolm kana kaks korda aastas. Kanad keedeti, osa liha ja kahja pandi lauda nurka; järelejäänud kanaliha sõid naisterahvad, niisama järelejäänud kahja, ilma meestele osa andmata (Kallas, Kraasna M. r., l. 86). Sõnnikutalguse päeval tapeti Kraasnamaal kanapojuke; peremees viis ta nurmele sarapuu-põõsa alla, mis ohverdamisekohana esines; peale selle pani peremees põllukolgale muna (Kallas, K. M. r., l. 82).
Lõuna pool Emajõge võeti mõne korra kukk ehk kana ehituseohvriks. Uue elumaja nurgakivi panemisel tilgutati maa peale kuke ehk kana verd ja kaabiti hõbevalget ehk pandi hõberahagi.
Kindlad näpunäited puuduvad, aga näib, nagu oleks hingedeajal hanesidki ohverdatud. Hämar mälestus sellest hanede ohverdamisest on meie Mardi hani. Järva-Madise Albu ohvrikivist teatakse ometi, et seal hanesid, kanu ja lambaid ohverdatud. Rahvajutu järele langes Hanila kiriku asutusel hani ohvriks. Germaanlased ohverdasid hane lõikusepühal Donarile (Herrmann, D. Mythologie, l. 354).
Muude lindude ohverdamisest teame veel vähem; aga arvata tuleb, et parta ja harukorral ehk ka metslinda ohverdati.
Kui ülepea mittesöödavaid loomi ohverdati, sai ohvrisaaja need kõige lihaga enesele. Enne nimetasin, et me eestlaste seas koerte ohverdamist ei või kindlaks teha. Ohverdati koeri, siis muidugi sai ohvrisaaja kogu looma enesele. Niisama, puuduvad teated kasside kohta. Vaevalt arvati neid ohvrivääriliseks. Ülepea näib lugu nii olevat, et kiskuvaid mets-
34
