Urvaste õpetaja Gutslaff tähendab 1647, et Vaabinas Püssinikul kabel olemas, kus talupojad tõnisepäeval sea päid ohverdavad. Jakobi kihelkonnas annab ülem kiriku eestseisja 1684 käsu tõnisepäeval Vahanurme kabelisse minekut ohverdamise pärast ära keelda. Ei ole küll öeldud, mida ohverdati, aga oletada tuleb, et sea päid, nagu mujalgi. Pillistvere kirikukatsumise-protokollis 19. veebr. 1680 kirjutatakse: „Õpetaja teatab, et talupojad Antoniuse päeval laudas söömaaega peavad, kus üks kinni seotakse, kes peab hüppama; nad ütlevad, et loomad kaasa tantsivad. Sealjuures valatakse üht toitu iga looma kurku. Nii on veel 4 aasta eest tehtud. Samuti tehakse kadripäeval lambalaudas.
Suure-Jaani Risti kiriku kohta tähendatakse kirikukatsumise-protokollides 1731: „Maal, kus viis Viljandi lossi talupoega elab, kes Suure-Jaani kiriku alla kuuluvad, on kivimaja, ilma katuseta ja akendeta, kuhu iga aasta 2. mail palju rahvast kokku kogub ja kus nad oma ebausku peavad ja kõiksugu sea, lamba ja sarnaste kõrvade ohvrid ohverdavad“ (Busch, Ergänzungen der Materialien II, 976). 18. aastasajal ei ohverdatud seega enam sigu endid, vaid ainult veel sea kõrvu. Ohverdajad arvasid paremaks liha ise ära süüa kui seda lagunud müüride vahele koertele ja lindudele roaks viia; need võisid kõrvadega leppida. Vana usk aga nõudis, et midagi viidi. Ometi kinnitavad 1769 Vene riigi olu kohta kirjutatud kirjad, et eestlased ristteel pühale Antoniusele ohverdavad (Busch, Ergänzungen II, l. 1189). Peale tõnisepäeva oli veel 13. juuli Antoniusele pühendatud; vanades tähtraamatutes seisab selle päeva ees sea pea. Puuduvad ometi kindlad teated, kas sel päeval sea päid ohverdati.
Läänemaal, nimelt Hanilas oli sea jalgade söömisega tõnisepäeval veel iseäralik komme ühendatud. Pimeda tulekul kogusid külanaised kokku, vanu riideid ja muid asju kaasa tuues. Need panid nad kera moodi kotti. Niisugust kotti vanade riietega ja muude asjadega kutsuti „kadaks“. Kott seoti kinni, naised võtsid pikad pulgad kätte ja hakkasid kada küla karjamaale veeretama, ise kooris üteldes: „Kada, mine N. N. karjamaale!“ Ei ole ka kada ohvriloomu selgelt toonitatud, näikse ta ometi ohvrite kilda langevat. Seda vähemalt näitab ta otstarve kätte: kada pidi karja suvel kõige kurja ja õnnetuse eest hoidma. Karjakaitsja sai oma osa riideid ja muud tühja-tähja; tänu täheks pidi ta kada valmistajate loomi varjama.
Tõnisepäeva onverdamisekombed on endid meie päevini osalt alal hoidnud; vähemalt tuletavad need kombed endist ohverdamist meelde. Laialt on rahva seas viisiks tõnisepäeval siga tappa. Seda siga ei ohverdata ometi enam katoliiklaste Tõnisele ega vanade eestlaste karjajumalale, vaid see ohver langeb pererahvale enesele toiduks. Tõnisepäeval süüakse tapetud sea pea. Tapmise puhul palutakse ühtlasi Tõnist: „Püha Tõnisekene, hoia mu orikakest, kaitse mu karjakest! Puhas, püha Tõnisekene, ole mu söötja ja jootja! Ole sa hoidja ning varjaja ning anna meile armu ning heida heldust oma armuga, kuis sa oled meile annud ja armu heitnud!“ (Wiedemann, l. 350). Minu meelest näib, kui ei oleks see palve üleüldine olnud, vaid enam ühe kolga oma. Ülepea pidi sea pead õhtul söödama, mitte päeval; siis võis loota, et sead suvel õnnestuvad. Võrumaal süüakse tõnisepäeval ainult pool sea pead ära; teine pool viiakse „põõsasse“, ohverdamisepaika Tõnisele.
Saaremaal võtsid varemal ajal kõik peremehed sea poole pead ja viisid pühale mäele Tõnnile ohvriks. Tarvastus istus tõnisepäeva õhtul
31
