antakse kolm tilka verd muude lammaste joogi sekka. Tapetud lamba liha jaetakse muist vaestele (Osiliana, l. 110).
Vaaksaare ja Sulbi küla rahvas Setu piiril läheb päev enne jakobipäeva Annemäele, sinna suitsetatud ja keedetud lamba päid ja jalgu ohvriks viies. Sulbi küla palvemajas riputatakse nende ohvriannete peale õnnistatud vett ja jagatakse siis osalt vaestele, esiti lamba terved ja pooled pead, siis jalad, viimaks villad. Lambaid ohvriks tappes palutakse järgmist palvet: „Puhas pühä Ann, hoia ja varja, siita ja soeta, nooruta noorukeisi, väeta vanakeisi. Hoia esi puu tagast ja puhma tagast, kivi tagast ja kannu tagast! Ole esi lamba karjuses, uma karjuse ommava ullis; ole esi, puhas Anne, karjuse ülekaeja, hoia esi üle suve kari mõtsan kurja eest, varja kari viha eest, kodun kari kahju eest!“ (Wiedemann, l. 416).
Rõngus Palumatsi külas ohverdati 17. aastasajal annapäeval. Puuduvad ometi teated, missuguseid ohvrid seal ohverdati.
Kel tõnisepäeval siga puudub veristamiseks, veristab sel päeval lamba, kui loomaõnne ei taha täiesti kaotada.
Laiuse kihelkonnas kõneldakse, et Ripoka Ollimäel vanemal ajal jaanipäeval suitsetatud ja keedetud oina päid ja jalgu ja lamba villu ohverdatud. Ka nende ohvriainete peale riputatud pühitsetud vett.
Türi kihelkonna kohta teatatakse, et seal 19. aastasaja lõpul veel niisugune viis valitsenud: Kui kuskil talus loomi tapeti, aga nädal ehk hiljem peale selle talus keegi suri, tapeti jälle loom, enamasti lammas, selle peale vaatamata, et liha küllalt oli. Küsimise peale, miks jälle loom tapeti, sest et liha küllalt, vastati: See on niisugune viis, et surma puhul ikka loom tapetakse.
Kitseohver.
Kitsede ohverdamisest kõneleb, nagu kuulsime, õpetaja Körber Võnnu kiriku ajaloos, tähendades, et Kärsa küla rahvas kitsejumalale iga aasta kitsa ohverdada. Kärsa küla kitsejumal jääb muidu tundmata suuruseks. — Ahja vallamaja ligidal on kivilade, vana ohverdamisekoht. Seda kohta hüütakse vahel ka „kitsekumarduseks“. Meieaegne rahvas kõneleb, muiste kummardatud seal kitse. Kitse kummardamist võib vaevalt uskuda, ennem tuleks seda ütlust nii mõista, et see „kitsejumala“ = kitsede kaitsja kohta käib, kellele ju Kärsal kitsa ohverdati.
J. Ruusi teadete järele ohverdati Võnnu köstrimaja ligidal Teriketsis niisamati kitsa ja sikka (Eesti Kirjandus 1914, nr. 1). Kitseohvrist kõneleb veel Fabriciuse ajaraamat. Niisamasugusest ohverdamisest jutustab ka Nyenstaedt: Vihma puudusel viivad nad püha paika siku ja vaadi õlut ja „panevad seal nahka“ (Monumenta antiquae Livoniae II, l. 11). Tähendatud märkus ei nimeta küll otsekohe ohverdamist, aga sisaldab ohverdamise mõtte, ilmub nagu tõenduseks Fabriciuse teatele, kes põuaaegsest lehma, siku ja kuke ohverdamisest ja õlle tuldevalamisest räägib.
Haanja vallas Rõuge kihelkonnas näidatakse kitsekivi. Kivile anti see iseäralik nimi seal ohverdatud kitsede järele (Wiedemann, l. 414). Kellele ja kuidas seal ohverdati, selle kohta puuduvad teated. Wiedemann nimetab ainult niipalju, et seal kitse verd põletati.
Rõuge Wiitina Loona maal olnud vanasti kuulus kitseohverdamise
29
