aastat hiljem, tähendab, et hobusejumalale hobune, kitsejumalale kits ja lambajumalale lammas tapetakse ja ohverdatakse. Võimalik, et Kärsal Körberi ajal enam kitsa kui sigu ohverdati, ja sel põhjusel kõneleb Körber Kärsa talu kitsede austamisest ja ohverdamisest, ülepea Kärsa kitsejumalast.
J. Ruusi teadete järele oli Võnnu Ahja mõisa nurmel Laeva moonamaja lähedal veel aasta 30 eest selgelt näha kividega piiratud koht, kus varemal ajal hobuseid ohverdatud; missugusele jumalale, ei teatud enam; arvati, et sõjajumalale (Eesti Kirjandus 1914, nr. 1).
Setudelt on paremaid teateid saadud hobuseohvri kohta. Neist selgub, et kalamehed veejumalale hobuse andsid meeleheaks, lootes, et veejumal neile rohke kalasaagi kingib. Veejumalale määratud hoost söödeti kolm päeva enne ohverdamist leivaga ja kanepitega. Ohverdamisepäeval võiti hobuse pea meega ja soolaga kokku. Lakka seoti linta. Ohverdamine sündis ööse. Hobusele köideti kaks veskikivi kaela. Talvel uputati hobune urkasse, suvel lahtisesse vette. Hobuse uppumine tunnistas ohvri vastuvõtmist veejumala poolt, mitteuppumine veejumala rahulolematust. Ohvri vastuvõtmise puhul õnnistas veejumal kalamehi hea saagiga, vastasel korral kadusid kalad kõik ära (Miks, l. 19).
Hoost ohverdades otsiti seks enamasti vana, muidu terve loom, kes enam ei jaksanud tööd teha. Niisugust ära andes ei kannatanud ohverdaja suurt kahju. Ülepea hakkas aja jooksul ohverdajale meel selle peale käima, et ohvriks vähehinnalist hingelist anda, kuna alguses ohvri eesmärk oli jumalale just kõige kallimat kinkida.
Kui tihti meie maal muiste hobuseohvrit tarvitati, selle kohta puuduvad kindlad teated. Võimalik, et muiste hoost ohverdades, s. o. kui teda mitte ei uputatud, ta liha niisama söödi kui muude ohvriloomade liha. Kindlad teated selle kohta puuduvad meil. Läänepoolsete rahvaste hobuseliha-söömise kohta annavad vanad kirjalikud allikad selget aru. Hobuseliha söödi vanasti läänes niisama kui iga muu looma liha.
Ristiusk nägi hobuseliha söömises midagi vastikut ja keelas selle söömise kõvasti ära. 1272 ilmus endistele määrustele lisaks seadus, mis hobuseliha söömise eest raske nuhtluse määras. Mõnesugused keelud kiriku poolt tegid hobuseliha söömisele igal pool lõpu, kuni uus aeg ses tükis jälle hoostele sõda kuulutab.
Rahvas hakkas hobuseliha söömise peale jälgilt vaatama. Vanad jutud kõnelevad, vana-õelus ehk keegi muu kuri vaim kutsub mõne korra kellegi enese juurde pidule, kus mõnesuguseid kallid maitsvaid rooge lauale kantakse. Kui hiljemini piduline pidult lahkub ja ta silmad nõidusepettest vabanevad, näeb ta kohkudes, et ta hobuse jalga närinud.
Kuna Võnnus hobusejumalale hobune ohverdati, kõneleb Kraasna maarahvas ka hobusejumalast, aga laseb talle kolm kukke kahjaks tappa. Ei selgu meieaegseist teadetest, kes see hobusejumal on, see tähendab, kas ta ka muud nime kannab. Kraasna maarahvas ohverdas hobusejumalale kaks korda aastas: lihavõtte-nädala neljapäeval ja neljapäeval pärast mihklipäeva ja nimelt laudas. Sinna tuli majarahvas kokku, laotas laudlina sõnniku peale, pani söögid laudlinale. Peremees viis kulbiga kausist kukeliha ja leent nurka jumalale, niisama ka ohvrijooki. Seepeale hakkas pere sealsamas ülejäänud toitu sööma (Dr. Kallas, Kraasna Maarahvas, l. 84).
Hobuseohvri kohta Soomes on vanemast ajast üks mälestus ennast alal hoidnud, nimelt Konevitsi kloostri asutaja Arseni eluloos (Исторія
27
