Võttis ju puust valmistamine palju enam vaeva. Taide nõudmise peale niisugusel korral muidugi suurt rõhku ei pandud.
Teiste teadete järele ohverdati alati vahakuju, ometi ilma haige liikmeta. Kui näituseks silm haiget tegi, puudus vahakujul see silm. Sel põhjusel puudus sagedasti kujudel käsi ehk jalg, kui need liikmed haigust kannatasid (Etwas über die Ehsten, l. 46).
Igal ajal katsus muistne inimene kõrgematele olevustele, surnutelegi midagi enesest ohverdada, vähemalt pisukestki osa enesest. Juba pisukese osa andmine pidi kõrgemat olevust andja kohta heldeks tegema. Juuksed ja lõigatud küüned esinevad niisuguste annetena. Peast välja langenud juuksed korjati kokku ja viidi ohvripaika, enamasti aianurka, kus ju tihti ohvriaed leidus. Niisama ei tohtinud ükski äralõigatud küünetükk kaduma minna, ehk muidu oleks see hiljema seletuse järele saadanale saagiks saanud, kuna see ometi jumalusele oli määratud. Äralõigatud küüned korjati sellepärast hoolega kokku, märgiti hilisema kombe järele ristimärgiga ära ja põletati siis kas ahjus ehk viidi ohvripaigale ehk maeti maha. Küünte ja juuste andmisega oli siis inimene osa iseenesest kõrgemale olevusele ehk ka surnutele annud.
Peale küünte ohverdati juukseidki, nagu nimetatud. Äralõigatud juuksed viidi kuhugi ohvripaigale. Isegi naised ohverdasid oma juukseid. Õpetaja N. Aunverdti poolt mulle lahkelt saadetud Mihkli kirikuraamatu ärakiri annab naisterahva juukseohvri kohta tunnistust. Mihkli kirikuraamatusse on 8. jaanuaril 1694 kirjutatud: „Pulmapäeva õhtul lõigatakse pruutidel juuksed peast täiesti ära. Naisina olles ei lase nad juukseid enam kasvada, vaid teevad iga laupäev pead noaga siledaks ja paljaks; niisuguste äralõigatud juustega pidada nad oma ebausku… Ma olen agara manitsuse järele mõnelt kuulnud, et pruudid peast äralõigatud juuksed salaja lambalauta viivad ja laudanurka õlgede ja sõnniku alla peidavad; selle teoga loodab noor abielurahvas lambaõnne saada.“
Seda juuste lõikamist tuletavad rahvalauludki meelde. Näituseks laulab neiu valgest naise pojast:
Küsis multa peada piirda, |
Ehk teises kohas:
Tahtis piirda neiu peada, |
Jälle teises laulus palub kosilane:
Las ma piiran neiu peada, |
Rahvalauludest ei selgu ometi, kas neid ärapiirdud juukseid kuhugi ohverdati. Kolga-Jaanist üleskirjutatud laul tunnistab, et mitte ainult Mihklis pead ei piirdud, vaid et seda viisi laialt tarvitati. Kuna vanasti ainult pruutide pead ära piirdi, näikse pea piiramine hiljemini laiemale lagunenud olevat. Alles hiljuti andsid Pärnumaal ja saartel naisterahvad oma lühikeste juustega vana pruugi mälestusest tunnistust.
Vana usu kommetest kuuleme mõne korra, et ohutamiste ajal peale muu tarvis vette ehk tulle sülitada. Sellelgi teol on ohvri mõte aluseks. Ei võinud inimene juukseid ega küüsi ohverdada, võis ta
19
