kujusid, hõbevalget, raha ja muud sellesarnast. Sarnase ohvriga lootsid nad kas tervise tagasi saada ehk muidu soovitud sihile pääseda. Ülepea võis iseenese eest igaüks ohverdada, kuna peremees, harvemini perenaine, kogu talu eest ohverdas.
Ka Kraasna maarahval esinesid iseäralikud papid vahemeestena inimeste ja jumalate vahel. 1901. aastal tabas Dr. O. Kallas sealt Anna Kiriljevna, kelle vend papiametit pidas. See naisterahvas jutustas uurijale nuttes, kui raske tal olnud jätta maajumalaid söömata ja joomata. Soomes nimetatakse vahel tarkagi „maajumalaks“ (K. Krohn, Suomalaisten runojen uskonto, lk. 35), Eestis sellevasta pole mulle niisugust targa nimetust silma puutunud. Meil esineb „maajumal“ ikka kas kõrgema olevuse ehk püha isiku tähenduses.
Kraasna maarahvast kuulutab üks vana teade, et nad ohverdamise ajal puu ümber tantsinud, puu ümber, milles nad arvanud jumaluse (teisendi järele kurja vaimu) asuvat.
Mõne iseäraliku haiguse puhul ei arvatud ometi, et häda kandja ise ohverdamisega toime sai, vaid tuli tarvis tingimata targa ohverdamisest abi otsida. Niisugusel korral pidi abiotsija ohvriained targa kätte viima ja tark ohverdas need oma teadmise järele. Näituseks paisete ja mõnesuguste nahahaiguste puhul võis ainult targa ettevõetud ohverdamine täielikku mõju avaldada. See tänini veel valitsev arvamine toetab omalt poolt väidet, et muiste üleüldine ohverdamine vististi iseäralikkude isikute, preestrite ehk tarkade asi oli.
Samojeedlastest teame, et neil oli targa „tadibe“ amet päritav: poeg sai alati isa asemele “tadibeks“ (Castrén, Nordiska resor I, l. 199—207, Reiseerinnerungen, l. 191). Samasugune lugu kordus votjakkide “tunogagi“ (Krohn, Suomen suvun pakanallinen jumalanpalvelus, l. 101). Tuno täidab neil prohveti kohuseid; tuleviku ja teadmata asjade teadasoovijad pööravad alati tunolt nõu küsima (Holmberg, Permilaisten uskonto, l. 204). Niisama esineb laplaste „noaidde“ = nõid prohvetina, aga ühtlasi ka ohvripapina. Vanad soomlased tundsid niisama tarku, teadjaid = tietäjiä. Teadjaks saadi, kui ema enne lapse sündimist kolm neljapäeva sõi kuke ajusid. Veel paremal teadjal olid sündides juba hambad suus ja juuksed peas (Krohn, Suomen suvun p. j. p., l. 126). Kas Eesti targad ametit teistele pärandasid, jääb küsitavaks. Igatahes vaatasid vanad eestlased suure aukartusega tarkade peale, uskudes, et nende võimuses seisab muile surelikkudele teadmata asju teada saada ja tarbekorral järeleküsijatele avaldada. Meeleheaga, annete viimisega tarkadele püüti neilt muile salatud asju teada saada.
Iseäralikkudel kordadel kuulutasid targad suuremale rahvahulgale tulevikku ilma sellekohase palvetagi ette, nimelt kui mõni hädaoht ähvardas. Ka head nõu katsusid targad rahvale anda, niisamuti üksikutelegi hea nõu küsijatele.
Leiti mõnesuguseid tarku: soolatarku, sõnatarku, tuuletarku, manatarku, Kreutzwald tunneb isegi kivitarku (Verhandlungen der Gel. E. Ges. VIII, 3, l. 45).
Ülepea esinevad vanaaegsed kodumaa targad sagedasti preestritena, prohvetitena ja kuningatena ühes isikus; nad juhatavad ja saadavad rahvast häil ja kurjil päevil ja hoolitsevad igapidi rahva hea käekäigu eest. Rahvas peab neid oma kõige tähtsamateks isikuteks.
A. Saal jagab esivanemate targad kolme liiki. Kõige alamal seisid sõnatargad, soolapuhujad, lausujad, pobisejad, sortsid. Sõnatark korjas
138
