Kõneldakse veel Peko sõitudest. Iga aasta küünlapäeva ajal mindud vanasti Pekot kaasa võttes võidu ajama. Kas aga niisugusel puhul Pekole ka ohverdati, selle kohta puuduvad teated. (Vd. Eesti mütoloogia I, l. 128—132.)
Kuna Setumaal Pekole ohverdati, viidi mujal Eestimaal karja kaitsmise pärast metsikule anda, nimelt sinna, kuhu metsiku kuju oli püstitatud. Metsikule ohverdati karjasaadusi, aga põllusaadusigi ei unustatud ära talle andmast. Ohvrit viies tantsiti tihti metsiku kuju ümber. Peale selle tehti ta ees mõnesuguseid tempa ja tükka, et ta karja ja vilja õnnistaks. Kevadel peeti ta auks ohvritega veel iseäralikku pidu.
Mujal Eestis ohverdatakse põllusaagi pärast, aga ei teata enam, kellele ohver kuulub. Külvaja viskab enne külvamist kolm peotäit soola üle pahema õla selja taha ehk segab soola seemnega ja viskab selle segu. Niisugusel puhul öeldakse mõne korra: „Umbrohi metsa, vili väljale (põllule)!“ Vahel visatakse niisugune ohver selja taha vasta põhjatuult. Herne külvaja viskab kolm esimest peotäit vasta taevast, lootuses, et siis sügisel saadud herned pehmeks keevad. Ei selgu, kelle jaoks need kolm peotäit herneid on määratud. Kanepi külvaja ütleb kolme esimese peotäie kõrvaleviskamise puhul: „Kassile, kukele, rotile!“ Teisal jälle öeldakse: „ussidele, lindudele!“ Herne külvaja sülitab kolm korda maha ja ütleb: „Uss, see sinu osa!“ Niisuguse ohvri järele ei ussita herned. Virumaal öeldakse: „Va paha jaoks!“ Kes see paha on, ei nimetata. Vaevalt oletada, et otsekohe mardikatele ja söödikutele ohverdati. Palju enam tuleb arvata, et niisugune ohver oli määratud kellelegi, kes pidi seemet mardikate ja söödikute eest kaitsema. Soomes peeti kütise tegemisel haldjale ohvrisöömaaega, et vili paremini sigineks. (A. V. Rantasalo, Der Ackerbau I, l. 6.)
Teisal on pikem kirjutus Tõnni, Tõnise ohvrite kohta. Viiks ilmaaegu liig kaugele nende ohvrite kirjeldust siin korrata.
Tõnist tuletab meelde püha Jüri, kellele jüripäeval karjaõnne pärast ohverdatakse. Mis Tõnis sigadele, seda Jüri hoostele, veistele, lammastele, ülepea karjale. Jüri esineb karja kaitsjana, karja haldjana, mõnes kohas nagu karjajumalana. Ühekülgseks tuleb Hupeli väidet arvata, Jüri olla „hoostejumal“ (Topogr. Nachrichten II, l. 145). Ei, ta tegevus ulatis üle kõigi koduloomade, välja arvatud sead. Jürit paluti, et ta huntidele ja karudele paneks päitsed pähe, suitsed suhu, keelaks neid karja puutumast. Alles mihklipäeval arvati Jüri oma kutsikad jälle päitsetest lahti päästvat.
Kaitset võis Jürilt ainult siis loota, kui talle ohverdati. Jüril puudus ometi niisugune kindel ohverdamisekoht nagu Tõnnil. Jürile ohverdati, kus juhtus. Ohverdati laudas, ohverdati karjamaal, ohverdati mujal. Jannau teab, et 1800. aastate algusel Harglas jüripäeval must kukk tapeti (Rosenplänteri Beiträge XIX, l. 62). Hollmann kirjutab, et Rõuges muna, raha ja punase lõngaga kinniseotud jõhvi ohvriks viidi (Verhandlungen d. G. Estn. Gesellschaft I, II, l. 39). Munaohvrit pidi püha Jüri tingimata saama, niisama looma karvugi.
Soomes nimetab Ganander Jürit kodujumalaks, kelle valitsuse all pere ja kari seisis (Mythologia Fennica, l. 110). Kuid niihästi meil kui Soomes on Jüri algupärase karjakaitsja enese eest ära tõrjunud ja selle asemele astunud. Ohvrid ei käi siis õieti püha Jüri kohta, vaid nende saajaks tuleb algupärast karjakaitsjat pidada. Kraasna maarahvas näituseks ohverdas karjaisale ehk teise nime järele
132
