Karjasele antakse jüripäeval muna kaasa. Selle muna viskab karjane ohvriks tulle. Teisal ei viska karjane muna tulle, vaid perenaine ise. Kus muna tulle ei visata, kitkutakse loomade seljast vanu karvu ja visatakse need jüritulle.
Läänemaal tarvitatakse jüritule tegemise asemel mõne korra ainult suitsetamist. Vigalas võtab peremees ehk perenaine paja, paneb hõõguvaid süsi sisse, heidab sütele aasta enne seda korjatud suitsetamiserohtu, sammub pajaga lauta ja suitsetab iga looma ümber, tihti koguni kolm korda. Emajõe mail lõi vanasti peremees vaia lauda sõnnikusse püsti, pani vaia otsa vana rattarummu, selle rummu sisse hõõguvaid süsi ja üheksat sugu rohtusid ja puhus rohud põlema. Selle peale tõi perenaine iga looma rattarummu juurde ja puhus loomale suitsu vasta silmi. Alles pärast suitsetamist lasti loomad laudast välja, rattarumm aga maeti maha (Kaim, Jürituled, l. 139—148).
Risti kihelkonnas käivad kohalikud elanikud jüripäeval Tarapere mäel, teevad suuri tulesid, paugutavad püssi, puhuvad pasunat ja karjuvad härja moodi. Karja ennast sinna tule juurde ei aeta, aga tule juures ettevõetavate tempudega loodetakse äpardusi karjast eemale peletada ja karjaõnne saada (Jung, Muinasaja teadus, III. l. 113).
Jürituld tehti salajas. Keegi ei tohtinud sellest enne teada, vähemalt ei tohtinud tegija sellest enne kellelegi rääkida. L.-Nigulas teinud Ullaste peremees veel hilja aegu jürituld.
Maituled.
Eesti maituledest ei ole tänini midagi kirjutatud; kui ka maitulesid Eestis tuntud, on neid täiesti Saksa omadeks peetud. Võnnu kihelkonnast Tartumaalt on ometi nende tundmise jälgi leitud.
Vanasti võeti maalgi esimest maid vasta, mitte ainult Tartu üliõpilaste seas. Viimase aprillikuu päeva õhtul läks külanoorus kusagile nurmele, kuhu igaüks hagu ehk puid kaasa viis. Nurmel tehti tuli üles, kuhu üksteise järele natukese aja pärast ikka põlemiseaineid juurde viskas. Tulle visatud ohvrite kohta puuduvad teated. Noorus tantsis tule ümber, aega lõbusalt mööda saates.
Kõrtside juures tegid kõrtsmikud maituld. Nad süütasid kadakahuniku põlema, kuhu kord korralt uusi haokubusid juurde visati. Maitule peale tuli rahvast rohkesti kokku maid vasta võtma ja kõrtsmikule raha tooma.
Isegi Venemaal tunti esimese mai vastavõtmist ammu enne kui esimene mai rahvusvaheliseks pühaks sai. Petrosavodski linnalased näituseks läksid versta maad linnast välja teed mööda Peterburi poole edasi maid vasta võtma. Tuletegemist nende pool ometi ei nähtud.
Tuletegemine ja tulest läbihüppamine Tartu Doomemäe all oli Saksa üliõpilaste seas vanemal ajal hästi moes, kuni Vene valitsus viimaks niisuguse tuletegemise keelas, tule ääres joodi, lõbutseti ja anti tulele ohvrit.
Saksamaal mängisid maituled vanemal ajal niisamasugust osa kui meil jaanituled. Maiga algab kevade tulek, aprilliga lõpeb talve valitsus. Aprilli viimsel ööl peavad nõiad oma sabatit, sõidavad Bloksbergile ehk mujale tempa tegema, meil selle vasta on need „Loksberi“ sõidud enamasti jõulu ehk uue aasta peale siirdunud. Saksamaal tehti öösel vasta esimest maid põldudele ja küngastele tulesid kaitseks nõidade ja kurjade vaimude vasta. Uuema ajani tuuakse majadesse „meiusid“, just kui meil nelipühiks. Meiule antakse eheteks ohvrid ja tantsitakse puu ümber.
120
