aasta vaatamas; — — selle peale söövad nad üksteisega ühes kaasatoodud söögi ja joogi ära, natuke aga jätavad nad haua peale maha (Geschichte, I, l. 57). Niisugust söömaaega haual nimetatakse „peiad, peied, eiad“. Kohati on niisugused söömaajad haudadel meie päevini edasi kestnud, kui ka meie päevil enam toitu haudadele ei jäeta. Olen igal suvel näinud, kudas Kroonlinna eestlased kottu toidu kaasa võtsid ja sugulaste haudadel sõid, mitte ainult matuse puhul, vaid kas kümneid aastaid pärast matust. Matuse puhul ei näinud ma iialgi haual söömist. — Vanemal ajal olid peiad laialt tarvitusel. Vanadest haudadest, kalmudest leitud poti- ja katlatükid annavad tunnistust, et muiste vist loomigi haudadel tapeti ja siis söömaaega peeti. Pärast söömaaega maeti ülejäänud toit kõige katlaga ehk saviriistaga hauda. Vist tehti nii ainult matuse puhul, kuna hilisemal haualkäimisel vähema ohvriga lepiti. Pandi leiba, herneid, paksu piima ja mune hauale. Varemal ajal riputati haua ligidale puu külge lindid ja paelad; sest ajast peale, kui ristid hakkasid haudu ehtima, riputati paelad ja lindid risti külge. Viimseid nähakse veel meie päevil sagedasti surnuaedadel. Russvurmi teate järele riputatakse vöögi risti ümber (Eibofolke, II, § 293). Muist hauaohvritest on siiamaale veel viina valamine alal hoidunud. Siin ja seal valavad haual käivad mehed kaasavõetud viinapudelist mõne tilga viina hauale, vahel üteldes: „surnule ka oma osa!“ Enam kui hauale voolab niisugusel puhul valaja oma kurku.
Paremini meie päevini alal hoidunud on teine surnute mälestuse komme: annete andmine kiriku santidele. Järgmisel ehk ühel järgmisel pühapäeval pärast matust võtavad surnu sugulased mitu leiba kaasa, neid kiriku ukse suus ära jagades. Harvemini jagatakse santidele liha, sagedamini kui liha — raha. Anda andes kästakse santa surnu „hinge ülendada“. Paiguti kutsutakse anda endidki „hinge tänuks“. Igatahes loodetakse, et sandid surnu hinge eest palvetaksid.
Mälestus endistest peiadest on tänini püsinud komme, matmise puhul suuremat matusepidu pidada ja piduks looma tappa. Vanemal ajal pidi koguduse õpetajagi abiks olema matuseid korraldamas. Ridala kirikukirja on 1592 tähendus tehtud: „Kui peremees sureb, saab õpetaja vana kombe järele, noore härja, — — — kui perenaine, noore lehma“ (Eibofolke, l. 84). Õpetaja pidi saadud looma liha matuselistega jagama. Nagu ma kuulnud, on Ingeris mõnes kohas viimse aastasajani püsinud õpetajal õigus peremehe surma puhul härga ja perenaise surma puhul lehma nõuda. Härg ehk lehm lunastati tavalisesti rahaga välja, mis selleaegse hindamise järele ometi ainult mõne rubla välja tegi.
Ingeris on väikeste ohvrite viimine hauale, veel enam aga nutulaulude laulmine haual paremini alal hoidunud. Rooga viidi hauale nii kaua kui arvati, et surnu juba mädanenud. Ingeris ei viidud mitte ainult viina, vaid tihti ka õlut hauale, s. o. valati hauale. Kaugemalgi sugurahvaste seas ei unustatud ohvrite viimist haudadele (K. Krohn, Suomalaisten runojen uskonto).
Rahaaugud.
Esivanemate pank ja rahakapp oli maaema. Pani esivanem oma hõberaha — kuldraha esineb erandina — võõraste nägemata selle sülle varjule, võis ta julge olla, et sõda ega varas ta varandust ei puutunud. Kuid sõda ehk tõbi lõpetas mitme varandusematja elupäevad ja nende
109
