pidid eksinud tüdrukudki süüd lepitama. Kelchi teadete järele ohverdati neid tulele; rahvas räägib aga, et eksijad kaelani maha maetud ja neil pead puusahaga otsast küntud (J. Jung, Muinasaja teadus III, 170). Põltsamaa Kalevipoja sängi maetud muiste niisama kolm meest, kes põllult vilja varastanud; ainult pead jäetud välja. Pead küntud neilgi adraga otsast ära.
Saarlased tunnevad veel mõnda kohta, kus muiste inimeseohvrit ohverdatud. Kaarmal sündinud see kirikust umbes 2½ versta kaugel Uue-Kaarma mõisa ligidal, kus nüüdsel karjamaal muiste suur mets olnud, nüüd veel üksikud männid. Seal on liivakünkad, mis kolmel küljel nagu valli moodustavad, kuna neljas külg lahtine on. Ühes nurgas kasvab rida pihlakaid; nende pihlakate vahel seisab päratu pihlaka känd, mis mõnekordsest põletamisest tunnistust annab. Seal kännu ligidal ohverdanud saarlased muiste rahva teate järele inimesi, nimelt veel esimesel ristiusu ajal, mil inimeste ohverdamine sakslaste poolt ära keeldud. Metsas varjulises paigas võinud nad rahulikult ohverdamisi ette võtta. Täna päevani ei taha kaarmalased hea meelega sellest ohverdamisest rääkida ega seda kohtagi näidata. Teine inimeste ohverdamise koht oli Jõemäel, 7 versta Kuresaarest. M. Körber kirjutab: „Olgu veel üks õõnes tamm nimetatud, vanem Saare puu ja tunnistaja sellest paganuse ajast, kui kõrgemale jumalale Kaarmas inimesi ohverdati (Oesel einst und jetzt II, lk. 112). Sõrulased ei näita küll ühtki iseäralikku ohverdamisekohta, kõnelevad aga, et niisuguse ohvri jaoks sõjavange võetud (Holzmayer, Osiliana, lk. 74—75). Võnnus ütleb E. P. Körber ohvrid köstri aia ees kingul põletatud olevat.
Kuidas lesknaiste ohverdamisega lugu oli, jääb küsitavaks. Jannau arvamise järele valitsesid meilgi ses tükis osalt India kombed. Ta kirjutab (Geschichte der Sklaverei, l. 12): „Naised ohverdasid endid mõne korra meeste haual ja kõik käisid lojuse kombel vangidega ümber (wütheten viehisch).“ Allikaid, mille peale Jannau naiste iseeneste ohverdamise väite toetab, ei võinud ma kõiki kätte saada; mis sain, neist ei leidnud küllalt tuge.
Ohvriks langevad ennemuistsete juttude järele kuningatütred merekollile. Merekoll nõuab iga aasta ühe inimeseohvri. Neid jutte võiksime rahvastevahelisiks nimetada, seega ei puudutaks nad ligemalt Eesti olusid. Aga Eesti kohalikudki vanad jutud tunnevad sarnast ohvrit.
Mustjala Panga 102-jalalise järsu kalju kohta jutustab rahvas, et sealt iga aasta üks inimene ehk loom merejumalale ehk näkile ohvriks alla tõugatud, et veevalitseja muid inimesi õnnetuse eest hoiaks (Luce, Wahrheit und Muthmassung, lk. 112—113). Teisendi järele pidi seal näkile iga aasta inimene ohverdatama. Korra hakkas üks tütarlaps valjult nuttes ohvrikoha poole jooksma. Isa mõistis hädaohtu, jooksis järele, tõukas järsult kaldalt seal sööva härja näkile ohvriks. Hiljemini oli seal „marikaku“ juures laev merehädas. Kalamehed ruttasid appi, jõudsid aga laevast ainult õpetaja ära päästa, kes tänutäheks külale laskis kabeli ehitada. Kuuldes, et külarahvas iga aasta peab merele inimese ohverdama, palus õpetaja, et ohvrit mitte enam iga aasta ei nõutaks, vaid alles mõne aja pärast. Ja vaata, ei nõutud enam inimest, vaid iga 7 aasta takka härg. Pärast härga tuli lehm, siis puul, selle järele siga ja viimaks lammas (Körber, Oesel, lk. 43).
Veel hiljemini muutus ohver kahjaks; minnakse paadiga merele
10
