90
(=kombe) järel.“ (2 mõistatust:) „Lipp lipi pääl, lapp lapi pääl ilma nõela pistmata. Alt sööb, päält situb.“
Meie oleme siin kõik sõnad ülesse pannud, mis Gösekeni raamatust leidsime. Meie palume mitte pahaks panna, et mitmed nende seas praeguse aja peenikestele kõrwadele jämedad on, ehk me küll meelde peame tuletama, et Göseken kirikuõpetaja oli, kellel wissisti peentundmus ei puudunud; aga ta on üles kirjutanud, mis ta rahwa suust kuulis. Ka ei waadanud Göseken selle pääle, et rahwa sõnades tol ajal wägewate Saksa mõisnikkude üle kibedust wälja walati, nagu seda pärispõlwe ajast küll teisiti ei wõi oodata. Just selle poolest on Göseken’i üles kirjutatud wanad-sõnad wäga õpetlikud ja näitawad, kuda olek rahwa ja „sakste“ wahel oli. Teised sõnad on pea kõik needsamad, mis ka nüüd rahwa suus kuulda, ja näitawad, kui wanaks rahwa sõnad saawad, et nad sadadel aastatel ei muutu.
Lõpuks on weel meelde tuletada, et seesama Göseken on enne uue testamendi ja pärast ka wana testamendi, nõnda siis terwe piibli Eesti keelde tõlkinud. Siis on ta 1681. aastal surnud ja käsikirjad Boecleri kätte jätnud, kellest peagi kõneleme, kuid selle käest on nad jäljeta kadunud — nii, et Eesti piibel alles 1739 hoopis teiste läbi trükis ilmus, millest pärast kõneleme.
Eesti rahwa muinasusk ja muinastarkus 17. aastasajal.
Et Eesti rahwa muinastarkuse üleskirjutamisest siis, kui Lutheri usk alles eestlaste seas wankuwal põhjal seisis, palju juttu ei wõinud olla, on hõlbus mõista. Sellegi pärast saame mõnda Eesti wanast usust ja ebajumala-teenistusest kirjade läbi teada. See on selle läbi wõimalikuks saanud, et kirikuõpetajad Eesti muinasusu kui paganuse wasta wõideldes teda tundma õppisiwad ja mõnda temast üles kirjutasiwad. Juba Urwaste kirikherra Johann Gutslaff, nagu seda oleme teises kohas nimetanud, kirjutas 1644 terwe
