63
nud, edendanud ning lõpule wiinud, miks põhjust olla teda tänada.
Nõnda kuuleme siis, et Rossihniuse tööl on raskusi ära wõita olnud. Raamat on kahele herrale pühendatud, need oliwad: Heinrich Abel Ziegenmayer, „pärisherra Büllenstedtis ja Sebis ja Sangaste plenipotens“ (wolimees), kes lagunenud kiriku olla parandada, kirikumõisa ehitada lasknud ja tööd edendanud, ja Christoffer Ludwig Rasch, „rüütel ja Rootsi kojanõuunik, Sangaste, Walga ja Wattenbergi pärisherra“. Mõlemaid nimetab Rossihnius „suured helded patroni-herrad“ ja kiidab neid, et nad kirikut ja jutlust armastawad ning hää meelega edendawad ja kuulawad. Paneme siin proowid Rossiniuse kirjadest üles, kuid enne nimetame selle juures, et oleme säärased kohad Rossihniuse kirjadest wälja otsinud, mis kudagi wiisi selle kirjamehe aegsest elust märku annawad. Kõige esiti oleme Lutheri katekismuse wiis päätükki, siis mõned palad usuõpetust, hommiku- ja õhtu-palwe, siis püha kirja salmid piiskoppidele, leerilastele, kohtu-isandatele, alamatele, abielu-meestele ja -naestele, wanematele, lastele, sulastele, pererahwale, noorele rahwale, leskedele, kogudusele, laulatatawatele üles pannud. Nagu juba neist päälkirjadest näha, on terwe kiriklik elu Rossihniuse ajal puudutatud, ja terane lugeja saab, kui ka waimulikul kombel, terwe kuju rahwa elust ja eestseisjatest. Kirjakohad Rossihniuse raamatust ise käiwad nii:
„Jummala kümnest Kessust.
„Se Ehsimenne Kesck: Minna ollen Issand sinnu Jummal, sinnul ei pea mitte teiset jummalat ollema minno ees.
„Se Teine Kesck: Sinna ei pea Issanda sinnu Jummala Nimmi mitte ilmasjata mannitsema.
„Se Kolmas Kesck: Sinna peat se aicka pöha pöhitzema.
„Se Neljas Kesck: Sinna peat omma Issa ninck Emma auwustama, et sinnu kessi hästi keuko, ninck sinna kauwa ellako ma pähl.
„Se Wiges Kesck: Sinna ei pea mitte erratapma.
„Se Kuwes Kesck: Sinna ei pea mitte se abbi ello errarickma.
