519
sest Eesti laulu ja muusika pidust, mis Tartus peeti 1879.“
A. Linde, kooliõp. Wändras, kirjutas Eesti keelde „Paljasjalgne tütarlaps Berthold Auerbachi jär.“ 1879 ja „Auroora“ 1880.
M. Tõnisson Wändrast sai esiti kalendri läbi tutwaks, milles endise Tartu Saksa ajaleht koguni mässu lõket sees leidis. Pärast seda on Tõnisson hulga raamatuid kirjutanud ja kirjastanud, mille seas mõni palju wäärt ei ole, kuid mõni üsna kasulik on. Tema töödest nimetame „Waimulikud maasikad“ 1879 ja jutud „Ennemuistsed luuletused“ 1880 ja „Leitud lapsed“ 1884, pääle selle hulk õperaamatuid, millest mitmed teist ja kolmandat korda trükitud, nagu „Aadressid ja proowikirjad“, „Armastuse kirjad“, „Köögiraamat“ ja „Loomade tohter“ 1892, „Noore rahwa seltsiline“ 1893, „Karjakaswatus ja piimatallitus“ 1894, „Uus tohter“, õpetus Kneipp’i järele wee läbi arstida 1895, „Mesilaste kaswatus“ 1896. Kõnejooks on kirjades ladus, kuid keel ei tea teadusest midagi. — Ka luuldeid on Tõnisson kirjutanud, nõnda „Tasku laulud“ 1887, „Sõa laulik“ 1890, „Eestlaste laulik“, „Uus rahwa laulik.“
J. Matto kirjutas 1880 „Weike Willem“ ja andis wiiulitükkisid ning ühe wäikese noodiõpetuse wälja.
H. Lind kirjutas „Kolm päewa koolmeistri elust“ Otto Ruppiuse järele.
G. Kiwikink awaldas jutud „Kättemaksmine. Franz Hoffmanni järele“ 1880, „Julge ja truu“ ja „Warastatud laps“ 1888.
A. Bauer ilmutas jutud „Punane Montenegriinlane“ 1880, „Ameerika jutud“ ja „Randlased, Franz Hoffmanni jär.“ 1884.
H. Krickmann kirjutas „Wana kuub, uus paik“ 1879 ja „Rahwa head ja wead,“ „Wiimsed Falkenburgid“ 1882 ja „Illara ehk õpetus teeb õnnelikuks“ 1885.
W. Hacker kirjutas „Sõja kassa“ ja „Surma suust pääsnud“ 1888.
P. Käär pani kirja „Eesti rahwa wanad jutud“ 1888, lisa Eesti muinastarkusele.
