499
weel ühe romani „Romaan ja Dudoora“ 1880.
Seltslise elukombe edenduseks awaldas P. Jakobson weel 1887—1891 „Kirjakirjutaja, ehk juhatus, kuida wiisi tuleb mitmesuguseid kirjasid kirjutada“, mitmesugused armastuse-kirjad ja wastused ning „Mõistlik seltsiline“, mis kõik kolm mitmel korral trükiti — nii hästi wõttis rahwas neid wastu.
W. Reiman.
Tuumakas kirjamees on Wilh. Reiman. Tema on Wiljandimaal sündinud ja käis 1885 kuni 1888 Tartu ülikoolist läbi, tegi usuteaduses kandidaadi-eksami, oli kuni 1889 Peterburi Eesti Jaani ja siis Liiwimaa Kolga-Jaani koguduses abiõpetaja, siis lühikese aja Walga Eesti kirikuõpetaja ning seati 1889 Kolga-Jaani kirikuõpetajaks.
Reiman on Eesti kirjandusest, iseäranis selle ajaloost, hoolega ja elawasti osa wõtnud ja ise ka selle üle kirjutanud. Esimene tähtsam kirjatöö, mis tema sulest sündis, oli „Eesti Piibli ümberpanemise lugu“, kirjutatud ning trükitud aastal 1889, kui Eesti Piibel 150 aastat wanaks oli saanud. Selles raamatus on Piibli ümberpanek Eesti keelde õige laialt ja elawalt ilusas keeles ära jutustatud. Selle kõrwal kirjutas Reiman lugepalasid, iseäranis juhtkirjasid, ajalehte „Postimehesse“, muist ka „Olewikku“, mitu aastat. Juhtkirjad oliwad enamasti kirjanduslise, nii hästi ajaloolise kui arwustuse sisuga.
Ka oli Reiman „Eesti üliõpilaste seltsi“ albumi ülem wäljaandja, mille esimene leht 1889, teine 1894 ja kolmas 1895 ilmus. Selles raamatus tegi Reiman 1889 tubli seletuse Eesti wanawara ja selle korjamise ajaloost päälkirjaga „Kullakaewajad“. 1894 ilmus „Eduard Ahrens“ ja 1895 „Bengt Gottfried Forselius“. Wiimse üle on Reiman üleüldse esimest korda seletust andnud ja näidanud, kui tähtjas Forselius Eesti kirjanduse ajaloole on.
Siin on weel ühte tööd meelde tuletada, mis pea ainuüksi
