493
1883 ja III. jagu 1886 Tartus C. Mattieseni juures. Need jutud, nagu ka oma luuletused awaldas Lipp warjunime all „Lillenupp“. Iseäranis on need Th. Hahnssoni, Kaarlo Suomalaise, Pietari Päiwärinta ja teiste jutud, kes Soomemaal jutustajatena tuntud.
Uuemal ajal on Lipp iseäranis rohkesti waimulikka raamatuid kirjutanud. Siin nimetame „Piibli lugu seletustega. Wana seadus“ 1892, „P. l. s. Uus seadus“ 1893. „Kooli-laste piibli lugu. Wana ja uus seadus koos“ 1892, „Katekismuse kool 1. päätükk“ ja „2. päätükk“ 1895, „Kooli katekismus“ 1896, „Ristirahwa koduraamat. Esimene jagu: Kodu-kannel“ ja „Teine jagu: Kodu-altar“ 1894.
Weel pääle selle on Lipp hakanud ajalugu uurima. Esiti oli see muidugi kiriku-lugu. Selle üle awaldas ta aastal 1892 raamatu „Kristliku kiriku lugu“, mis oma kohast wäga ilus ja tulus raamat on. Sellega sugulane ja ühte tõugu on „Kodumaa kiriku ja hariduse lugu“, I. ilmunud 1896 ja II. küll 1898. Wiimane raamat püüab mõnusal kombel näidata, kuda meie kodumaal ristiusk on wälja lagunenud ja rahwas haridusele jõudnud.
Lipp kirjutab ladusat keelt, ja üksnes mõned wäikesed puudused, nagu liig luulelised hüüud ja keeles tema kui Soome keele tundja seda imelikumad iseäraldused (teu, näu, ilusaste, kauniste, kus teo, näo, ilusasti, kaunisti peab seisma) eksitawad muidu tuumakat ja siledat kõnet.
Eduard Brunnberg.
Brunnberg, kes end kirjamehena warjunimega ka „Bornhöhe“ nimetab, on Tallinnas elanud, käis sääl koolis, oli Kaukasias ja wäljamaal reisidel, tegi üliõpilase-eksami ära ja käis aasta endise Tartu ülikoolis keeleteadlasena, oli pärast Tallinna ringkunna-kohtus Eesti keele tõlk.
Tema on ennast mitme jutu läbi Eesti keeles tutwaks teinud, mis hääd jutuannet awaldawad — iseäranis ajaloolisel wäljal.
