490
aja uurijal on siin palju materjali.
Eisen on siis weel näitemängu-kirjandust edendanud, millest siin järgmised näitlused nimetatud olgu: „Kaks tundi kohtumees“ 1886, „Isaisa wiisi“ lauludega nali ühes waatuses ja „Kuda nõiaks saab“ nali ü. w. „Alkoholi õnnistus,“ ühes waatuses 1892, „Keisri kuue pärast ehk Kroonlinna külaline“ ja „Kalewi kannupoisid“ mõlemad ühes waatuses 1893. Palju etendatud näitlused.
Eisen on wäga palju õpetlisi ja teatelisi kirjasid ajalehtedele kirjutanud ja nendes awaldanud.
Waimulikku kirjandust on Eisen kiriku-õpetajana muidugi teada ka rohkesti edendanud. Nõnda kirjutas ta raamatud „Taewa tee juhataja“ ja „Tasku palweraamat“ 1879, Teine „Tasku palweraamat,“ „Uus Sioni kannel“ ja „Ristirahwa pühade kannel“ 1883, „Kodune lauluraamat I.“ 1891, „Ewangeli lauluaasta“ 1892, „Palugem: Uus palweraamat“ ja „Peetruse ewangelium“ 1899, „Lihawõtte pühade raamat“, „Katekismuse jutlused“ 1894 jne.
Nagu kõigest sellest näha on Eiseni kirjade hulk wäga suur ja on Eisen tähtjas kirjamees.
J. Kurrik.
Kurrik on agar kirjandusemees ja pärast nimelt kooliraamatute kirjutaja olnud. Ta sündis Wiljandi wallas lehekuu 17. päewal 1849, käis walla- ja siis kihelkunna-koolis, oli siis 3 aastat kih.-kooliõp. abi Tarwastus ja 5 aastat Rõuges sessamas ametis, käis aasta Karalene seminaris Preisimaal ning oli siis 13 aastat Tartu endises wallakooliõpetajate seminaris õpetaja, selle järele mõni kuu Rannu köster ja sai 1890 aasta ümber Tartu Maarja koguduse organistiks ja köstriks.
Kurrik oli „Eesti Kirjameeste seltsis“ ja Aleksandri-kooli pääkomitees kirjutajana mitme aasta jooksul tegew ning edendas sellena hoolega Eesti kirjandust. Aastal 1879 hakkas ta raamatut „Arwuwald“ wälja andma, mille I. jaos on „Algebra oma algus-
