487
on. Kõik need, pääle paari, on Schnakenburgi trükis ilmunud.
Eisen on Eesti keeles riimisid leidnud, mida enne kuuldagi ei olnud, nagu ju Eesti keel riimide poolest kehw on. Koore poolest on Eiseni pärastesed luulded loomulikult paremad kui esimesed. Sedasama wõib ka tuuma kohta ütelda. Kuna luulete suurem osa keskmise häädusega on, leidub aga luuldeid, millel kõrge luuleline lend ja wäärtus on.
Juba nimetatud salmikust „Kõu ja Piker“ peame iseäranis kõnelema. Selles on Eisen warjunime all A. Maine luguluulde salminud, mille sisu wanast Eesti muinasaja jumalate usust on wõetud. Luule on wäga korda läinud, ja Eisen on Eesti luulekirjandust kaunisti rikastanud. Salmik on hexameterites loodud, mis ladusad lugeda. Wana-isa Uku, Kõu ja Piker astuwad luuldes tegewalt ette, — Wanemuine ka, kuid luuletaja on teda siin Soome wiisil Väinämö nimetanud, mis Eesti keelega hästi kokku ei taha sündida. Wäikese lugulaulu sisu on järgmine: Wanataat Uku istub pilwedel. Wanemuine ehk Wäinämö tuleb kurwal näol sinna. Uku küsib, miks muidu nii rõõmus laulujumal nii kurw. See wastab, et Sarwik ilmas palju paha teeb ja ilmale seda õnne osaks ei lase saada, mis saada wõiks. Uku lubab abi saata ja Sarwikut nuhelda. Siis tuleb rõõmu- ja lõbu-jumal Lämmekene ka kurwa näoga ja kaebab Ukule niisama Sarwiku üle, kes ilmas palju kurja teeb. Uku kutsub sepp Ilmarise ning annab talle käsu Sarwiku tarwis nuhtluseriistu teha. Ilmarine taob esiti ilmatu suure wankri, mis üle pilwede peab sõitma, siis taob ta nooli. Kõuele annab ta käsku ilmaneitsilt IImatarelt jumalikku tuld tuua, sest keegi teine ei julge jumaliku neiu ligi minna. Piker peab koledat kära ja müra sünnitama, mida see ka lubab. Kõu toob siis tõesti tuld kõrgemal pilwe serwal istuwalt Ilmatarelt. Aga Ilmarine ei suuda seda rahutumat sinist kera, millel tuli sees, mitte taltsutada. Kõu aitab teda nooli teritada ja karastada, millega Sarwikut nuhelda tuleb. Mõlemad sõidawad nüüd üle pilwede, ja Kõu wiskab
