477
lepõõsa ehk elu ja armastuse tõine jagu“. Kolme aasta pärast 1879 ilmus weel kolmas luuldekoguke „Oh rõõmusta ja laula!“ Need luulded ja mitmed ajalehtedes ilmunud salmikud on Redlichi wähesed kirjatööd luulewõiduses, mis andega luuletajat awaldawad. Kui ka riimi ja keele poolest mõndagi soowida jääb, on luuletel siisgi ladus ja soraw keel ja ilus kõne. Mitmed Redlichi salmikud on parajate wiisidega rahwa suhu kõlama läinud. Kahju üksi, et Redlich oma hääd annet weel enam ei ole tarwitanud ja mitte enam kirjutanud kui ta kirjutanud. Mõned ainsad Redlichi luulded on ka jutusalmise (balladise) loomuga. Enam jagu tema luuldeid käib armastuse kohta ta selle wastolu pääle elu kohta. Soowida on, et neid parajal kohal tähele pandaks ja loetaks.
Pääle selle kirjutas Redlich weel Eesti keelde jutu „Indianlaste isamaal“ 1879 ja „Silmamoondaja ehk nõidusekunst“ 1880, mis kirjadest midagi iseäralist ütelda ei ole.
C. M. Redlich elas pärast poole Waiwaras.
Michael Jürmann.
Eesti kirjanduse ajaloos ei wõi M. Jürmannist mööda minna, sest ka tema on Eesti kirjandust rohkendanud. Tema sündis Põltsamaa Kamari Rudisaarel 6. januaril 1852, käis Põltsamaa kihelkunna- ja elementari-, siis Kaarlimõisa gymnasiumis, kust ta selle lõpmisel 1872 Tartu gymnasiumi tuli, siit 1873 üliõpilaseks sai ja 1877 pärast lõpueksami Nõo ja mõne aasta pärast Tarwastu kirikuõpetajaks kutsuti.
Tema on üliõpilase-ajal raamatuid kirjutanud. Aastal 1876 awaldas ta kaks raamatut nimega „Kodukool“, millele 1880 weel kolmas raamat juurde tuli. Esimeses kahes raamatus on mitmed teaduslised seletused wäga ilusas ja puhtas keeles. Kahetseda on üksnes, et Jürmann seda tööd edasi ei teinud. Lugemised kir-