470
der’i algupäralised luuletused“, milles aga ka ümbertehtusi oli. Tema luuletustes näitab end kõrge anne üles, kuid keel ja koor ei rahusta iga kord lugejat, nagu üleüldse keel ka muudes tema enamasti õpetlistes kirjades läbiküpsust ei awalda, waid nagu wähe hooletult ja päälsekaudselt on tarwitatud.
Tähtjad kirjanduses on Kunder’i „Muinasjutud“, mis 1885 ilmusiwad, ja siis weel algusjutt „Jumala kuju“. Wäga huwitaw lugeda on Kunderi mõtted Kalewipojast, mis ta päälkirja all „Kalewipoeg. Lugu Eesti muinaskangelasest“ 1885 awaldas.
Õpetlistest kirjadest, mis Kunderi sulest on tekkinud, on weel nimetada „Maakera elu ja olu“ 1877, „Looduse õpetus I. raamat: Elajate riik“ 1877, „II. raamat: Taimede riik“ 1882, „III. raamat: Kiwide riik“ 1885. Kõik annawad märku tublist asjatundmisest. Waheajal ilmus weel „Wäikene Looduse õpetus“ 1879.
Siis on weel nimetada Kunderi luulete kohta käiw kogutöö: „Eesti kirjandus koolile ja kodule. I. raamat: Eesti wanemad laulikud“, kirjutatud 1886, aga trükitud alles pärast Kunderi surma 1890. Selles raamatus kõneleb ta lühedalt Eesti rahwalaulust ja kaheksast Eesti luuletajast ning annab nende luuletest näitusi. Need kaheksa luuletajat on: Kreutzwald, Jannsen, Koidula, Weske, Jakobson, Malm, Kuhlbars, Reinwald.
Wäga tänu wäärt ja tubli on Kunderi luuletuse-töö Eesu näitemängu tarwis. Tema sulest on Eesti keeles mitu tuumakat näitemängu sündinud. Meie nimetame siin näitlused „Mulgi mõistus ja Tartlase tarkus“, 1881, siis weel „Muru Miku meelehaigus“ 1882 ja „Kroonu onu“ 1885, siis weel „Mõrsja ja märatsejad“ ning pärast surma trükitud „Kingu Laos“. Need on paremate näitemängude sekka lugeda, mis Eesti keeles on kirjutatud. Neid mängitakse täna päewani wäga hää meelega ja on oma sisu poolest näitelawale kauniks ehteks. Nad on wäärt, et igaüks neid ise tundma õpiks.
Kunderis läks kõrgeandeline kirjamees enne aegu hauda. Tema oleks weel paljugi kasu Eesti kirjandusele saata wõinud.
