447
Nõnda kirjutas ta põlluharijatele kirja „Teadus ja Seadus põllul“ ja pärast raamatu „Weikene Geografia“ ja ühe maakaardiraamatu, mis kõik palju laialilaotamist leidsiwad.
Aastal 1874 andis Jakobson oma „Kooli lugemise raamatu“ teise jao wälja, mis aga ialgi koolides tarwitatawaks ei saanud. Too-aegne kooliwalitsus keelas raamatu koolidele selle pärast ära, et tema sisu wäga rahwusline oli ja kooliwalitsuse meelest liig palju rahwusetundmuse leeki loitma puhus. Seda tuleb küll tunnistada, et sisu rahwusline on. Eesti rahwa lugu, kirjandus ja iseloom leiab raamatus tähelepanemist. Kui ka raamatut koolides tarwitada ei tulnud, siis on ta ometigi rahwa seas palju äratust teinud, kus teda tublisti loeti. Lugepalad on Jakobson mitmelt kirjamehelt wõtnud, iseäranis Hurti sulest, kuid ka ise palju kirjutanud. Ka see teine jagu on suure kaswatuse osawusega kokku seatud. Teda wõib iga haritud eestlane lugeda ja on see juba selle pärast kasulik teha, et sääl sees kogu nende kirjameeste waimutöösid on, kes enne aastat 1874 elasiwad ja kirjutasiwad. Wana kirjandusega Stahlist kuni Mannteuffelini on Jakobson wähe tuttaw olnud, seda rohkem aga nende kirjameestega, kes 1840 kuni 1874 kirjutasiwad.
Jakobson läks koolikirjanduse rohkendamises edasi. Juba 2 aastat pärast teise jao ilmumist awaldas ta „Kooli lugemise raamatu“ kolmanda jao, aastal 1876. Ka see raamat on wäga tuumakas ja on osawasti kokku seatud, aga ei saanud ka ialgi koolides tarwitatawaks — wist et seda wajagi ei olnud. Lugepalad selles kirjas on kõik juba küpsema mõistuse tarwis arwatud ja wõib neid iga täiskaswanud inimene hariduseks lugeda, sest raamatu sisu tahab üleüldist inimlist haridust edendada ja laiendada. Olgu tema pääle siin iseäranis näidatud.
Üleüldlikult oleks ütelda, et sääraseid raamatuid kui, need ülemal teatatud kolm kooliraamatut on, waewalt muudes keeltes on leida. Jakobson tõstis Eesti koolikirjanduse korraga kõige kõrgemale järjele. Eesti kirjanduse ajaloos ei wõi sellest ialgi tähelepanemata mööda minna. Järel-
