440
teha. Siis tuli sisemiste asjade ministri poolt 1893 algul käsk, mille järele selts ära lõpetati.
Nõnda on wäga lühedalt seltsi wälimine ajalugu. Oma 20-aastase wältuse ajal on selts oma „toimetuste“ sekka 90 raamatut wastu wõtnud ja neid nagu enese omasid soowitanud, mille kirjutajate nimed ja päälkirjad kõik „Eesti Kirjameeste seltsi“ aastaraamatutes üles on pandud ja mis ka kõik siin Eesti kirjanduse ajaloo raamatus on nimetatud, kui ka mitte üteldud, missuguse numbri all nad seisawad.
Inimesed, kes „Eesti Kirjameeste seltsist“ on osa wõtnud, ja teised, kes tema lugu sügawamini uuriwad, saawad ära tundma, et seltsi kurblik saatus sellest on tulnud, et kirjalist asja isikliseks asjaks tehti ja et mehi ülemaks juhtijaks pandi, kellel seks osawust ei olnud.
Dr. Jakob Hurt.
Eesti uuema kirjanduse üks tähtsam eesolija on õp. Dr. J. Hurt. Tema on sündinud heinakuu 10. päewal 1839 Põlwa kihelkunnas Himmastes. Ta käis endise Tartu kreiskooli, mille inspektor Dr. Oettel pärast tema äiaks sai, läbi, astus sessamas linnas gymnasiumisse, tegi aasta 1858 lõpul üliõpilase eksami ja sai 1859 Tartu ülikooli õpilaseks usuteaduses. Juba ülikoolis wõttis ta wäga elawalt Eesti keelest ja kirjandusest osa ja õppis teda tundma, nagu ta Eesti rahwast üleüldse soojasti armastas, kellest ta ise wõrsunud. Kui ta neli aastat ülikoolis oli õppinud, tegi ta kandidaadi-eksami ära. Selle järele sai ta kodu-koolitajaks Hellenurmes Tartu kreisis 1865 ja 1866. Kui ta lühikese aja erawiisi elanud, mil ajal ta Eesti keelest hoolega osa wõttis, kutsuti ta Kuresaare gymnasi-kooliõpetajaks 1868, kuid Hurt jättis selle koha pea maha, sest et teda endisesse Tartu gymnasi-kooliõpetajaks kutsuti, mis ametisse ta 1872. aastani jäi. Siin kirjutas Hurt mõndagi, nagu kalendritesse ja raamatutesse, pani ka seadusi Eesti keelde ümber.
Aastal 1869 oli Tartus pä-
