413
silbised sõnad „mina-sina, lisa-wisa, kana-wana, tuba-luba, randa-kanda, risu-isu, pasun-asun“ jne. Kuid kolme-silbistes sõnades wõib üksi wiimane silp riimis seista, sest et ta rõhuga on, näituseks „silmaga-nägema, sarnane-hulgale, koguni-laiali, ilutu-kamalu, olema-katsuda, edasi-minagi, õnnetu-paraku“ jne., kuna nelja-silbistes kõige wähem kaks wiimast silpi riimi panna tulewad, näit. „inimene-kallikene, imeline-minemine, imetsema-lähenema“ jne. Kõigest sellest ei teadnud Jannsen midagi. Tema riimis kirikulaulude näitusel ja eeskujul üksi wiimast silpi, ja sest oli ta meelest küllalt. Kui hää ja puhas riim tuli, oli see enam juhtumine. Ka pooled riimid, nagu „wend-rand, tule-ole, wiga-sega“ oliwad temale täielised küllalt. See kõik ei takistanud tema laulude tutwaks-saamist, ei olnud ka üksi Jannseni juures kombeks, waid meie leiame puudulisi ja poolikuid riimisid ka teistelt luuletajatelt küllalt.
J. W. Jannseni luuletest on meie teada üks ainus koos olew kogu olemas, see on „Eesti laulik“, mis juba aastal 1860 Tartus ilmus ja nimelt Laakmanni juures. Teised luulded on kõik temast juhatatud ajalehtedes laiali. „Eesti laulikus“ on suurem osa luuldeid Saksa keelest ümber tehtud, wähem osa Jannseni oma. Raamat on enesele rahwa seas kõige suuremat hulka sõpru ja wastuwõtjaid leidnud, on rahwaraamatuks saanud. Saksa laulud loi ta Eesti lauludeks ümber, näituseks „Was ist des Deutschen Vaterland?“ ütles tema „Kus on mu kallis isamaa?“ — „Gott erhalte Franz den Kaiser?“ „Õnnista oh Jumal taewas keisrit“, — „Deutschland, Deutschland über Alles“ „Eestimaa käib üle kõige“, — „Auf, ihr Brüder, laßt uns wallen“ „Eesti wennad, laulgem rõõmsast’“ jne. Mõnest laulust sai ümber tehes üsna alguslaul. Laulud nagu „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, „Nüüd üles, Wene alamad“, siis pea kõik „Jaanipäewa“ ja „Talguse-laulud“, siis „Kallis Mari, kaugel elad“, „Minu kallis isamaja“, „Nüüd auusad piibumehed“, „Pulmad jah pulmad“, „Tere nüüd, sa kallis päew“ jne. on muidugi algupärased. —
