404
Tema isa oli Wändras mölder, ja weskis elasgi Jannsen lapsepõlwe õrnemad päewad mööda. See oli ka Jannseni elawale waimule õige koht: Weskis käis rohkesti rahwast, siin õppis Jannsen rahwast läbi tundma ja kuulis, kuda rahwas rääkis ja mõtles, elas, oli. „Kes enne tuleb, enne jahwatab“, maksis ka siin, teised pidiwad ootama. Ootajatelt wõis noor Jannsen paljugi kuulda ja õppida, mis talle pärast kui kirjamehele tarwis oli teada. Siin awas end rahwa hing, mida kõrgemalt haritud perekonnas kaswawale lapsele mitte nii lahti ei ole. Naljatades ütles Jannsen ise pärast: „Weski tuba oli minu ülikool.“ Et ta pärast nii wäga rahwalikult kirjutada oskas, tuli sellest „ülikoolist“.
Jannsen oli alles 7 aastat wana, kui ta isa korraga suri. Ta ema läks mõne aja järele jälle mehele, ja wõõras isa ei pidanud Jannsenit enese juures. Alles lapse-eas, 10 aastane poiss, pidi enesele ise leiba teenima wõõraste juures tööd tehes ja karjas olles. Kahe aasta pärast aga tuli ta ometi koju. Tema terane waim ja ilus lauluhääl oli tähelepanemist äratanud, ja teda saadeti kihelkonna-kooli, kus köster Koch õpetajaks oli. Koolis oli ta usin ja edenes ruttu. Iseäranis laulma oli ta osaw. Koolis luges ta ka O. W. Masingi wälja antud ajalehte, ja poisi lapselikus meeles tõusis igatsus ajalehte toimetada. Pääle kihelkonna-kooli ei suutnud jõud enam teistes koolides käia. Suure hoole- ja agarusega püüdis ta iseõppimise läbi haridust suurendada, mis talle ka korda läks, ja tema on oma naelaga rohkem kasu saatnud, kui palju studeeritud mehi ühte kokku, kes rahwa elust osa ei wõta ega midagi ei kirjuta.
Kui Jannsen täisealiseks oli saanud, pandi ta Wändras kantori-ametisse, mille kõrwal ta ka säälse wabriku kooli õpetaja Koch’i järelkäijana oli. Selles ametis heitis ta Koch’i wenna tütrega abielusse. Sellest abielust sündis talle lapsi, kellest pärast kaks, Lydia (Koidula) ja Harry, ka Eesti kirjanduses õige tutwaks on saanud.
Lapse-igane soow ajalehe toimetajaks saada ei kustunud Jann-
