398
mad panewad teele kuld- ja hõberiided selga, laewamehed wask- ja raudriided. Soome tark Warrak manitseb ette waadata ja sõidab ühes. Suure kardetawa sõidu järel jõuab laew „Sädemete saarele“ kaugel merel, kus kaks tulepurtskawat mäge on ja kolmas palawat wett purtskab. Tahtmata peame siin Islandi saare pääle mõtlema, kus ju tulepurtskawad mäed on. Vesuvi mägi Italias ega Ätna mägi Sitsilias ei wõi see olla, sest nende kohta kirjeldus ei sünni. Nõnda siis on need Hekla ja Krabla mäed Islandis, kuhu kindlasti Eesti laewamehed on jõudnud, nagu siin Kalewipoja laew. See sünnib ka sellega kokku, mis Sulewipojale saarel juhtub: Sulewipoeg püüab tulepurtskawat mäge ligemini waadata, läheb ligi, aga saab nii palju suitsu ja tossu silmadesse, et ta kirudes ümber pöörab. Siin jutustab lugulaul, et üks mägi tuld, teine suitsu, kolmas palawat wett purtskab. See wiimne sünnib iseäranis hästi Geiseri palawa wee hallika kohta Islandi saarel. Ilma kahtluseta on siis wanad eestlased juba muinasajal Islandi saarel olnud. — Kalewipoeg ja tema seltsimehed näewad siis weel edasi mõndagi ime-asja teekonnal. Kuus laewameest lähewad ühes kohas maale, ja üks hiigla-neitsi arwab neid, kes praegu wäsimust puhkawad, mängukannideks, nopib nad üles ja paneb oma põlle sisse ning wiib koju. Ehmatanud laewamehed peawad siin mõistatuste arwamisega neiu isa ees näitama, et nad inimesed on, siis laseb neid hiigla-mees jälle lahti, ja neiu kannab nad põlles mere kaldale tagasi. — Sõit läheb nüüd külmadest põhja-kohtadest läbi, kus teelised ime-ilusaid wirmalisi näewad wehkima, mis waimude poolest hõbeodadega ja kuldkilpidega sünnitatakse. Üks jagu mehi kardab, aga Kalewipoeg on rõõmus ilusa paistuse üle, sest muidugi ei olnud päikest ega kuud näha. Nõnda on siin siis ka pikk põhjapoolne öö üsna selgesti ära tunda. Nüüd jõuawad sõitjad ühele maale, mille elanikud „koerakoonukad“ on, see on, neil on inimese pää, koera keha ja saba taga. Need tahawad Kalewipoega takistada edasi sõitmast, aga Kalewi-
