385
janduse põllule, kus nad Eesti rahwale raamatute läbi õpetust ja lõbu pakuwad. Kõige uuem järk on Eesti kirjanduse suurenemise, laienemise, rohkenemise ja jõudsa sammumise aeg. Eesti kirjandus tõuseb siin palju kõrgemale, leiab ka kaugemal tähelepanemist ja lugupidamist. Siin ja sääl wõõraste maade rahwateadlistes kirjades leiame juba seda tunnistust, et Eesti rahwas, kui ka wäike ja wähe-arwuline, siisgi Europa haritud ning haridus-rahwaste sekka tuleb arwata. Mida enam aeg edeneb, seda selgemini on seda tunnistust muude rahwaste iseäranis ka sakslaste kirjadest lugeda.
Eesti ajakirjandus, see on ajalehed, mis pea kõik selle kõige uuema ajajärgu sünnitus on, paisub ikka tähtjamaks ja suuremaks ja saab sedasama wõimu Eesti rahwa kohta, mis muude haritud rahwaste ajakirjandus on nende kohta saanud. Igal tähtsamal juhtumisel on ajalehtedel sõnakene ligi ütelda. Eesti rahwa käekäik leiab suurt osa nendes oma peeglikuju ja muist ka koguni rada ja teed. Ka üleüldised majanduslised olud leiawad ajalehtedes läbikõnelemist nagu tuulamist ja sõelumist. Esiti awaldab end see kõik nädalilehtedes, kuid pärast hakkab üks leht „Postimees“ ka igal päewal wälja tulema ja tõstab sellega Eesti ajakirjanduse muude haridus-rahwaste omaga kõrwu.
Raamatulise kirjanduse pääle waadates tuleb tunnistada, et see kõige uuemal ajajärgul rohkem on edenenud ja paisunud kui kõigel kolmel esimesel järgul kokku. See tuleb nii hästi üksikute raamatute arwu kui ka tuuma poolest. Armastus Eesti rahwa, keele ja kirjanduse wastu ajab üsna sagedasti kirjamehi sulge kätte wõtma ja kasulisi kirjasid ilmutama. Kuna enne pea kõik kõrgemale hariduse järjele jõudnud eestlased oma sugu salgawad, on nüüd ühes osas juba see tundmus elawaks tõusnud, et see inetu ja häbi-asi on end sugurahwast lahti lüüa. Kui ka Eesti õpetlaste suurem osa weel wõõrast Baali kummardab, on ometi üks jagu olemas, kes ka oma rahwa liikmeks end tunnistab ja ka oma rahwa kasuks tööd teeb.
