373
Kura kuiwista, kalusta,
Sõrwe sääre säinuesta,
Enne kui minu sõnusta.
Mul on kodus kotitäied,
Parsil mul palakatäied,
Woodis uue teki täied,
Kui on tarwis, taas ma laulan jne.
Helise, helise, metsa,
Kõlise, kõlise, kõrbe,
Hüüa wastu, hiiekene,
Laula wastu, laanekene,
Minu hea hääle wastu,
Minu kulla-kurgu wastu,
Lahedama laulu wastu!
Kuhu hääli kuuluneksi,
Sinna metsa murduneksi,
Ise puud pinusse lähewad,
Halud ristati ajawad,
Süllad õue sünnitawad,
Kuhjad õue kukutawad,
Ilma noorita mehita,
Terawata kirweeta.
Õekesed hellakesed,
Teeme õhtule iluda,
Päewa minnesse menuda!
Ilu kuuldub Hiiumaale,
Menu meie mõisa-ie,
Lewala lepad lehiwad,
Kabalad kased jämedad,
Säält jookseb jõgi kõwera;
Jões on kalad kawalad,
Siiad suured, seljad mustad,
Lõhed laiad, laugud otsas,
Haugid pikad, pääd jämedad.
Need seisid selili meressa
Haledaissa hallikaissa,
Lippi lappi laanedessa.“
Nii suure mõju ütleb wana eestlane laulul olewat, et ta otse loodusesgi juba muutusi sünnitab ja maad liigutab. Petersonil on küll õigus, kui ta ütleb, et seesugused laulukiituse kohad laulujumala Wanemuise kohta käiwad, sest inimlikul laulul ju seda wõimu ei wõi olla.
Üks laul (nr. 26) luuletab une-nägemisest. Tähele on panna, et unenägemine siin mitte sügawa tähendusega ei ole, waid enam rõõmu, lusti, lõbu asi. Nõnda näeb siis noor neid und: „Magasin Mari mäella, nägin und ma magadessa: Wiigipuu toa eessa, kollapuu koja läwella, õunapuu õue aiassa, sarapuu sauna eessa, arukask oli aidateella. Minu hella eidekene, mõista mu unenäguda! Mis on sesta mõistemista, mis on enne mõistetatud, ülespoolele üteldud, üle poolele mõistetud? Wiigipuu — sul joodi wiinad, kollapuu — sul käisid kosjad, õunapuu — su õnnekene, arukask —
