369
„Tütar noori, ära karda:
Kel ei keha, ei keela sind.
Kehaga kelmid on kurjemad:
Nende eesta, neitsikene,
Hoia, mis emalta pärinud!“
Tütar aga ikes imelikult:
„„Lähem lepa lehispoega
Riisus, mis emalta pärisin.““
Imelik on lugeda, mis kandle saamisest on (nr. 13) üteldud. Siin jutustab laul, et kannel on tapetud neitsi haual kaswanud kase-puust tehtud. Neitsi tapjad on „käliksed,“ see on tema wendade naesed. Laul ise käib nii:
Kandle saamine.
Teella laulid tütarlapsed;
Teella laulid, maalla laulid,
Küla alla laulid neiud.
Ma laulin kiriku teella,
Kirikussa, karjamaalla.
Käliksed minugi tapid
Suurella muna-kiwilla,
Terawalla kirweella.
Kus nad wiisid neiu noore?
Wiisid kulla marja-soosse.
Mis säält minusta kaswas?
Minust kaswas kallis kaske,
Ülenes metsa ilusa.
Mis säält kasest tehtanekse?
Kasest kannelt raiutakse,
Wiiulida westetakse.
Kust said lauad kandelelle?
Lõhe suure lõuasta,
Hawi pika hambaasta.
Kust said keeled kandelelle?
Juuksest sai neiu noore,
Karmast sai kodukanase.
Ei olnud pilli peksijaida,
Kandele helistajaida.
Minu hella wennakene,
Wii see kannel kamberisse,
Sea sängi kõrwa pääle,
Peksa ise pöidelalla,
Oska sõrme-otsadella,
Rapsi rauda-kämbelella!
Nõnda hüüdis wenna pilli,
Haledasti ainsa kannel,
Nagu nut’wad Wiru piigad,
Haledasti Harju neiud,
Minnessa isa kodunta,
Minnessa ema kodunta,
Mehe koju minnessana,
Kaasa koju käiessana.
Üseüldse tuleb sugulaste tapmist Neus’i lauludes ette, nõnda nimelt mehe-tapjast, kes kõiki puid palub end päästa (nr. 12), kuna teises kohas (nr. 6) ema oma tütred uputab minile meelehääks, aga mini on laisk, ja ema peab nüüd kõik tööd ise tegema, näit. wett tooma, lehmi lüpsma jne., mis enne tütred on teinud.
