365
rahwalauludest. Tema lugupidamine nendest ei ole mitte suur. Tõsi on, et Neus’i kogu mitte seda wäärtust ei tohi enesele omandada, mis Soome laulude kogul, mille nimi „Kanteletar“ ja muud, on. Aga niisama tõsi on ka, et Neus iseäralist ilusat ja täielist kogu, milles kõige paremad Eesti rahwa luulded leida, ei ole tahtnudgi wäljaanda, waid kõigest neid, mida tal just oli. Need laulud, mis Neus on trüki läbi awaldanud, on korjamise ja kogumise läbi tema kätte sattunud. Nende pää-korjaja on, nagu Ahlqvist ka ütleb, Knüpffer olnud, kuid siis on weel Kreutzwald ja Fählmann osa neid korjanud. Et Neus nad raamatus awaldas, on temale suureks auuks. Kui need laulud ka mitte kõige ilusamate sekka ei wõi arwatud olla, siisgi on nad mitmeti wäga tähtsad ja on sääl seas mõndagi laulu, mida nüüd enam rahwa suust kuulda ei ole. Ka on juurde lisada, et Neus’il wissisti nõuu ei olnud seda laulukogu nii toimetada, et temast oleks terwe lugu, mis sisu poolest kokkukäiks, wäljatulnud. Oleks Neus oma kogust otse terwet lugu teha tahtnud, siis oleks laulukogu tulemata jäänud, mis temast nüüd on saanud.
Neus’i trükki toimetatud laulud on sisu poolest üsna ilusasti korraldatud, ja nende seas leitakse mitmesuguseid salmikuid, mis rahwa luulelist elu mitmest küljest kujustawad. Ees otsas (nr. 1—4) on laulud, mis Kalewipojast ja tema sündimisest jutustawad, mis Kreutzwald pärast oma lugulaulu kokkuseadmises tihti sõna sõnalt on tarwitanud. Nimelt on Salme pulmapidu tähepoisiga pikalt siin kirjeldatud ja ristitantsu lugu mitmeti korratud.
Wanast Eesti usust ja elust on siit Neus’i kogutud lauludest paljugi õppida. Küll on näha, et pikk orjaaeg Eesti luuletuse wõimu on rammestanud, aga kõik ei ole siisgi kadunud, kui ka suurem osa mythologiast on kadunuks jäänud. Nõnda leiame (nr. 7) laulu, mis küll wäga wana peab olema. Laul jutustab nimelt ühest imetaolisest „pürjelinnust“, kelle poegadest, keda ema pesast wäljapillub, aega mööda päike ja kuu sünnib ning siis ka weel kiwid wäljal. Tahtmata tuleb siin meelde, et ka
