354
Kuni mu nime ma kuulin ta lillede-huuletest kostma. Kohe siis lennates langesin kaela ma tall’ — Ja nüüd oli mu käes, mis leidsin ja otsisin ammu. Lilled õitsesid mul, taewas elasin nüüd. Küll on mõnigi talw ju puhunud üle ta haua: Ikka mu tuwike weel armas ja kallis mul on — Ikka mu süda weel naerab, kui tuletab piibule meelde — Mõnda kadunud ead — kadunud? Igawad ead!“
Jaan: „Kuda su piibuke sulle näitab taewagi tõusta? Teine korda küll läks — seda mul tähenda weel!“
Mihkel: „Juba piibuke kustub. Näe kus wiimne suits siis weel — Üle katuse sääl tõusis ja kadudes läks. Kõrgele tõuseb ta sinna, kus sirawad tähtede astmed — Jumalaga! Wii mõnele terwised mult! Sinna sa hingeke, tõttad, päästetud ilma waewast — Et mu ihuke siin tuhka ja põrmu küll jääb.“
Jaan: „Selle riistapuu nõuan, ehk müüksin wiimise iwa: Andeks! piibuke, mis teadmata laitsin ma sind.“
2. Kerge ja raske.
Küsisin: mis on raske, ja mis on kerge küll teha?
Kostis: kerge küll on laita ja sundida teist.
Laps ju sundida mõistab, ja lapsuke laita ju oskab,
Seda küll iga päew näeme ja imestame.
Aga mis ise sa laitsid, katsu parata ise! —
Raske on see töö: tahad sa katsuda, tee.
3. Üks kui mõnigi teine.
Ükskord oli üks mees. Ta sündis, kosis ja suri.
Enam ma temast ei tea. Aga see oli üks mees!
4. Waimulik ode.
Suur on, Jumal, su ramm, suurem su helde meel!
Pikse marude hirm karistab patuseid,
Aga Jumala heldust
Kiidab taewas ja mets ja nurm.
Rõõm on põlanud mind. Üksi ma nutaksin,
Kui ei mälestus weel, lootus ei tõstaks mind. —
Taewas naeratab lootust,
