352
rauk, halli juukse- ja habemega, kannel käes ja seitsmekordne riie seljas;
3) Ilmarine, Wanemuise wend, töö ning ameti poolest sepp, kõige osawuse ja töötubliduse jumal, aga ei mitte üksi raudsepa- waid ka iga teise töö kaitsja ning edendaja;
4) Lämmeküne, jumalik noor mees, rõõmu ja lõbu jumal, täis nalja-tuju ja üleantustele walmis, inimeste elu wäärtuse ja hõlpsuse ärataja ja edendaja;
5) Wibuane, kõige küttimise ja laskmise jumal ja kaitsja, ise ka wõimsam wägewam wibukütt;
6) Koit ja Hämarik, üks jumalik noor mees ja teine jumalik neitsi, kelle amet oli päikest ümber taewa käia lasta, Koidul päewa ja Hämarikul öö ajal päikese eest hoolt kanda;
7) Endel ja Juta, kaks armastajat, jumalikust sugust, sest Endel oli Ilmarise ilus poeg ja Juta Wanemuise nägus kasutütar, keda Wanemuine Wana-isa lubaga oli enese lapseks wastu wõtnud.
See on terwe rida mythologilisi kujusid, millega Fählmann on Eesti wana usku meile tutwaks teinud. Siia juurde tuleb weel terwe hulk pärastesi jumalate kujusid, mis teiste läbi meile teada on.
Fählmann oli põhjalik oma uurimistes ja on selle pärast ka siin põhja pannud, mis jäädaw on. Ka keele-uurijana oli ta osaw, nagu seda ka Ahlquist ütleb, aga selles asjas oli ja on temal kõigest ajaloolik tähtsus, sest pärastene aeg on keele-uurimises palju kaugemale ja sügawamale jõudnud. Fählmann’i tööl oli selles asjas materjali kokkukandja tähtsus.
Meie otsus on: Fählmann oli Eesti kirjanduses, ehk ta küll wähe on kirjutanud, wäga tähtjas ja tähelepandaw mees, kelle mälestus nii kaua kestab, kui Eesti kirjandusest üleüldse räägitakse.
Ahlquist kirjutab edasi:
„Fählmanni oma tehtud salmisid ja kirjutusi Eesti keelel on leida Õpetatud Eesti seltsi ennenimetatud tähtraamatus. Luuletades näib Fählmann wanaaegseid Greeka keele salmi-moodisid armastanud olewat, ja salmi-mõõdu aluseks peab tema tõusu (trochäust). Järgmised riis-
