346
(Need on trükitud leida kirjas: „Verhandlungen der Gel. Estn. G.“ I. 1., 3. ja II. 2. wihus.) Kõige kuulsamaks neist on saanud „Koit ja Hämarik,“ muinasjutt hommikuse paistuse ja õhtuse puna wahel olewast armastusest, sest see pandi mitmesse keelde ümber ja oli kaua salmi-kalendrite kaunistuseks Europas. (Kuulsa tähetundja Mädleri kuulus proua, salmijatar Minna von Mädler, tõlkis selle jutu kauniks lauluks Saksa keelel, milles see leida on ajakirjas „Inland“ 1845. aastakäigus 43. nr. Meil tõlgiti see Rootsi keelde kirjas „Fosterländskt Album,“ 3. wihk.) Aga pea sündis selle jutu pärijuure kohta kahtlusi, mis nimelt arwasiwad, et Fählmann selle jutu ise olla teinud ja ei mitte rahwa suust wõtnud, ja kahtlejate seas oli ka Castrén-gi (Soome jumalusjuttudes 64 lhk). Ei wõi küll ka salata, et Fählmanni jutustatud muinasjutt on wäljaspidi näol wäga nüüdse aja ülikonna saanud ja kaunistatud. Alles 1854 wõisiwad kõik kahtlused Fählmann’i puhutud muinasjutu algupärasuse kohta kustuda, sest siis kirjutas keegi maamõõtja Lagus selle jutu ühe eestlase suust Eesti keelel teist korda uuesti üles, ja Lagus’e kirjutatud jutu saatis Kreutzwald Peterburi akademikus Schiefner’ile, kes selle akademia „Bulletin’is“ keeleõpilise osakonna sõnumites XII. köites 3, 4, 5, trükkida laskis. Tema ja Fählmann’i muinasjutu wahel ei ole muud wahet kui wäljaspidises kujus ja selles, et Lagus’e kirjutatud jutus on nähtawasti kaks muinasjuttu ühte sulanud. See jutt on meile seda tähtsam kui Kreutzwald, kelle wiimse puhastatud see on, siin esimest korda Eesti keelt Soome kirjawiisi järele kirjutab, mida Ahrens ja mõned muudgi juba kaua on pidanud päris ainsaks edeliseks keele kujuks ja päästmiseks sellest pahast olust, mis keele kirjutamises alles praegu kombeks on. Selle pärast ei arwa meie mitte oma ainest kõrwale minewat, kui Koidu ja Hämariku jutu siin üles paneme, päälegi et teda seni Soome keeles kusagil awaldatud ei ole. See jutt on nõnda kuulda:
„Widewik ja Hämarik. Muiste oli emal kaks tütart, nimega Widewik ja Hämarik; mõ-
