344
suuri kirjatöösid Eesti keeles ei ole järele jäänud, on ta seda tähtsam ning agaram Eesti waimuharidust olnud edendama. Selle juures kihutas teda ka palaw arwastus oma sugurahwa wastu. Ka tema tööd wõime prof. Dr. Ahlqvisti najal teatada.
Ahlqvist kirjutab:
„Kallimeelsem ja tähtsam neist meestest (kes Eesti kirjandust 1840 ja 1850 wahel edendasiwad) oli kahtlemata Friedrich Robert Fählmann (sündinud a. 1799,) surnud 1850. Tema oli sündimise poolest sellelt rahwa ja herraseisu rajalt, milles rahwa keel, lihtlabased kombed ja puhas meelelaad selle wõimaldusega ühenewad, et sest, kui ei enne, alles teises wõi kolmandas põlwes wõib tõusta sellele hariduse ja teaduse järjele, millel herrasrahwas istub, tema oli nimelt mõisa ülewaataja poeg. Esimeses lapsepõlwes ei ta palju muud kuulnud kõneldawat kui Eesti keelt, ja kuulas ta nii ka neid ihalisi laulusid ja juttusid, mida Eesti rahwa seas weel siis enam kõneldi ja mälestati kui nüüd, ja mida tema mehe-eal siis nagu wereks saanud paremaid mõtteid ilma wälja saatis. Aga mida ülemale noor mees õpiteel tõusis, seda enam lahkus ta neist armsatest emakeelelistest mälestustest, ja kui ülikooli oli jõudnud (1818), hakkas ta arstiteadust õppima, millel nendega kõige wähemini näis ühtlust olewat. Tartus saab arstiteaduse õppijana umbes nelja kuni wiie aasta jooksul tohtriks, aga Fählmannil läks 9 aastat enne kui tema 1827 tohtriks tehti. Aga sellel ajal oli ta enesele nii tubli teadmise toimetanud, et temale siis professoriametit pakuti nii hästi kodumaal kui ka Kasan’i ülikoolis, millest mõlemast ei ta hoolinud, waid jäi Tartu üksi arstiks, mida toime ta juba üliõpilasena oli alustanud ja mis peagi nii tähtsaks tõusis, et teda tihti südaööl ülesäratati, et ta seda teiste toel waewalt jõudis täita ning ilma et ta seda madu tähele pani, mis ta enese kopsu näris ega temast enne lahkunud, kui teda hauda oli saatnud. Enese armast emakeelt ei saanud ta muul ajal edendada kui ainult öödel. Aga a. 1842 sai ülikooli lektori-amet Eesti keeles selle toimetaja Jürgensoni surma läbi
