26
ajast on üles pannud ja järele jätnud.
Kuda Georg Müller sisu poolest oma jutlust kolme saja aasta eest Eesti keeles tegi, seda wõime jutlustest enestest wäga hästi õppida. Järgmises paneme mõned kohad nüüdsesse Eesti keelde. Need näitawad esitiks, kuda Mülleri jutlus oli, ja teiseks annawad nad rahwa elust meile tunnistust. Nõnda loeme jutluses heinakuu 6. päewast 1603 kiriku-laulust „Oh Jumal Issa, meile jää“ nõnda:
„Armas rahwas! Meie armas Issand ning Õnnistegija kui ka meie kõikide äralunastaja, Jumala ning neitsikese Maria poeg, on ise kõike seda asja kuulutanud, mis enne wiimast päewa siin maa pääl peab sündima. Tema on nõnda ütelnud: Siis saab üks rahwas teise ja üks kuningriik teise wastu ülestõusma, suur maa-wärisemine peab sündima, ning siis peab katk ja kallis aeg olema. Ning siis peawad suured ja hirmsad imeasjad sündima päikeses, kuus ja tähtedes. See on häda algus, ja seepääle peab häda tulema. Ka on meie Issand Kristus ütelnud, et ülekohus kõigis asjus peab wõimu wõtma, ristiwenna arm peab ära kustuma kõigi inimeste juures. Püha ewangelium peab teie läbi terwesse maailma minema ja kõikide seas kuulutatud olema tunnistuseks kõigele rahwale, ning siis peab ilma ots tulema.
„Kui meie nüüd Issanda Kristuse selle jutluse pääle tahame waadata ja selle aja pääle mõtelda, mille sees me nüüd elame, siis peame tõesti kõik tunnistama, et see aeg juba ammugi meil Tallinnas käes on ja Liiwimaal on olnud ja on weel nüüdgi. Ei ole mitte tarwis, et ma peaksin palju wõõra rahwa näitusi ja lugu waatama. Meie tahame oma eneste häda ning wiletsuse aja pääle waadata, mida ise iga päew oma kõrwaga kuulete ja silmaga näete. Meie Issand on kuulutanud, et üks rahwas teise ja üks kuningriik teise wasta saab tõusma suure tapluse- ja mässuga. Eks ole tõsi, ja meie peame seda kõik tunnistama, missugust suurt waenu Rootsi kuningas wenelasega mõnd aastat on pidanud, mitu sada tuhat
