324
Schnakenburgi juures iseraamatutena ilmunud ja wõib neid laiemalt igaüks ise lugeda ja tundma õppida, mida soowida on.)
Waheaeg aastast 1830 kuni 1838.
Pärast Masingit algab aeg, mil jälle nagu wäsimus Eesti kirjameeste üle tuli, sest et enam nii elawalt raamatuid ei kirjutatud ega trükitud, kui esimesel kolmel 19. aastasaja kümnel. Ei wõi ju just küll weel ütelda, et raamatute arw oleks Eesti keeles wähenenud, sest raamatuid ilmus rohkemalgi wiisil edasi, aga just ühte iseäralise eesmärgiga püüdmist ei olnud sellel ajal mitte. Kuid Eesti rahwas ja tema kirjandus oli enesele aastasaja esimesel kolmel kümnel palju sõpru saanud ja osawõtjaid omandanud, kes ikka kõige eestiduse sõbraks ja osawõtjaks jäiwad. Need kirjutasiwad Eesti keelde hulga raamatuid. Paraku on rohkema hulga raamatute kirjutajate nimed tundmata jäänud, sest see oli wäga pruugiks ja kombeks saanud ilma nimeta kirjutada. Kahjuks on see kirjanduse ajaloole rohkesti, sest et raamatute saamist õieti wõimalik seletada ei ole.
Kõige rohkem raamatuid oli ka sellel ajal waimuliku sisuga. Kõike ilmalikku juttu ja kõnet peeti „lori“ asjaks. Üksnes harwa tuli ka mõni raamat ilmaliku sisuga wälja. Rahwa meel ja mõte käis ka selle aastasaja esimesel poolel nii hästi kui täiesti üksnes taewalikkude asjade kohta, ja ilmalikkudest ei peetud nii hästi kui ei midagi lugu. Kirikulaulusid, lauluraamatuid, epistlid ja nende seletusi, katekismusi, püha õhtu-sööma aja kirjasid, õige rohkesti jutlusi ja seletusi pühast kirjast ilmus ühte puhku trükist — rohkem osa Tallinna ja wähem osa Tartu murdel. Waimulikkude raamatute seas oli wähem jutustawa sisuga raamatuid, kui piibli-lugud maha arwame, mida rohkesti trükiti ja loeti. Nimetada oleks mõned raamatud, mis rohkemini mõjusiwad, nõnda „Sõbra and Eesti Maa-rahwa lastele.“ Tallinnas Lindworsi jr. 1831, 48 lhk. — „Ühhe