297
linakesed, Säält sai keelekese. Kui sai kannel walmis saanud, Kust sai kannel mängijada? Minu wennal wiisi sõrme. Hakkas sõrmi sõitelema, Peialida pööramaie“ jne. See laul käia Soome keeli sarnase lauluga ühte, mis õige on. Et ka „Külm“ ehk „Pakane“ eestlaste seas jumal olnud, selleks ütleb Peterson jutu waesest ja rikkast wennast ja külmast õige tunnistuse olewat, mis ka wissisti nii on olnud. (Jutt „Kaks wenda ja külm“ on ülemal trükitud.) Külma olla tõesti kui jumalat auustatud. Soomlaste jumal „Hiisi“ (omastaw „Hiiden“) elab eestlaste sõnas „hiis“ (om. „hiie“) weel edasi ja ei ole siis mitte kadunud, nagu Peterson arwab: Et jumalate nimed kohtadel on, seda juhtub sagedasti. Sõja-jumala Turise ütleb Peterson weel täiesti eestlaste suus olewat ja kirjeldab selle jumala orjust, mis muist werine olnud, sest et ka inimesi elajate seas ohwerdatud lootuses wõitu saada. Ohwri järele läinud eestlane julgesti sõtta. Kuda ta sääl olnud, seda näidata laul, kus õde wennalt küsib: „Kas on sõjas naene armas, naene armas, kaasa kallis?“ Wend wastab: „Sõjas armas on haljas mõõk, Kaunis kange pää hobune. Sõjas on nõnda meeste päid, Kui kända karjasmaal; Sõjas on nõnda meeste werda, Kui seda wetta weski alla.“ Selle järele arwab aga Peterson, et Eesti rahwas hariduses edeneb ja tänab keiser Aleksander I-st, et see eestlased on pärispõlwest wabastanud. Noore mehe südames põles tuline armastus oma sugurahwa wastu. Aga enne kui tema eestlaste edenemist näha sai, wiis teda surm „toonelasse“ alla ilma ehk „maanalasse,“ mida mõlemaid nimesid Peterson ise ka eestlaste wanadest juttudest on leidnud. Sinna lähewad tema teatuse järele kõik hinged eestlaste wana usku mööda. — Ka „tondist“ räägib Peterson, ja see olla üks Soome „Tontu“-ga. Eestlaste seas kardetud tonti, mis ka järgmisest laulust näha: „Kuningal oli kulda palju, Emandal oli ehteid palju, Herral rahada palju, Minul waesel — waewa palju. Ui, ui! hunta palju, Toa taga tonta palju, Sauna-lawal lapsi palju.“ Laul ei tõenda meie arwates küllalt Petersoni mõtet. Teine laul on: