274
juures ja palutakse Jumalalt tema eluaegseid pattusid andeks. Kui ta puhtaks pestud on ja surnu riidesse pandakse, siis loetakse ja lauldakse jälle, ja see on juba teine kord Jumalat paluda tema eest. Kolmandat kord tuleb siis jälle lugeda ja laulda, kui kirst walmis tehtud on, ja see surnud inimene kirstu pandakse. Siis saab ka surnu-rist kirstu pääle ta rinna kohta ja üks lauluraamat risti pääle pandud. Kus tema siis kirstuga pandakse, sääl seisab tema nõnda kaua paigal, kui teda maha wiidakse; kas seisku ta siis kaks kolm päewa, wõi weel kauemini. Kui maha wiima hakatakse, siis tõstetakse kõige esiti teda wankri ehk ree pääle ja loetakse ning lauldakse jälle, ja see on juba neljas kord tema eest Jumalat paluda. Kui õuest minema hakatakse, siis lauldakse jälle seni kui õuest wälja ja ehk kõik see laul otsa. See on siis wiies kord tema eest Jumalat paluda, ja tee pääl saab ka mõni kord lauldud, kui peredest ja küladest mööda-minemine on. Kui kiriku ligidale saawad, siis hakatakse jälle laulma, ja lauldakse seni kui kiriku juurde. Kui pühapäew on, siis matab õpetaja kirikus teda ära, aga kui nädali sees on, siis matab köster kiriku-aias. Kui siis kiriku juurest minema hakatakse, siis lauldakse weel seni, kui teda hauda ning ka haud päält kinni pandakse. See on siis seda kord kõige wiimane Jumala palumine tema eest. Siis lähewad need lauljad ja kõik tema suguwõsa kokku, sööwad, joowad ja loewad raamatut ning paluwad Jumalat weel ühe päewa sääl majas, kust see surnud on, ja see on siis matus.“
Muinasjuttudest, mis Rosenplänteri äratusel eestlased on korjanud ja üles kirjutanud, paneme siin kõigest kolm lugejale ette, ehk neid küll suur hulk on. Need kolm juttu on järgmised:
„Kaks wenda ja külm. Teine wend oli rikas, teine waene. Rikkal oli palju rukkid maas ja kõiki elajaid küll. Aga waesel ei olnud muud, kui ühe ainukese pisukese aia sees rukkid maas. Külm tuli, wõttis needgi natukesed rukkid ära. Mis waesel wennal siis muud nõuu, kui läks külma taga otsima. Kui ta tüki maad sai läinud, siis leidis ta
