263
ümber panna lasta, mis Eesti wõi Läti mees kohtus kõneleb.
4. Edespidised tohtrid ei saaks enam haiget eestlast wõi lätlast nende weretuksumise ega ihukarwa järele arstima, waid nagu teisi inimesi nende üteluste järel, mis haige omast haigusest awaldab.
5. Edespidised õpetajad saaksiwad ülikoolis suurema kasuga Eesti ja Läti lektori ettelugemisi kuulma. Nüüd käidakse neid wähe kuulamas, ja need wähesed ei pea asjast hoolt — osalt seepärast, et nad arwawad neid keeli, keda mõni palju paremaks ei pea kui Tulemaa rahwa keelt, warsti kätte saada, osalt seepärast, et nad neid liig wähe tunnewad, et rõõmuga õppida ja edasi astuda.
6. Edespidistel mõisnikkudel, kaupmeestel, rentnikkudel, kirjutajatel j. n. e. jääks nende keelte täielisema tundmise läbi mõnigi äpardus tulemata, mis nüüd seeläbi sünnib, et talupoja keelest pooleti, wõõriti ehk sugugi aru ei saada.“
„Saagu neist näitustest küll. Mis tunneb meie süda, kui meie seda kuuleme? Kas ei unusta meie ära, et need sõnad täna ’pole öeldud, waid ligi saja aasta eest? Kas mõtleme ka neid sõnu kuuldes, et neid üks Saksa soost Pärnu õpetaja ütelnud, wõi arwame neid pärimisi mõne meieaegse nõnda nimetatud noor-eestlase suust tulewat! Jah, imelik on see küll! Waatame need aastad tagasi, ikka üks ja seesama lugu, ikka üks ja seesama soow — Eesti keelele rohkem haridust, õigust! Näitaks, nagu oleks lugu selle poolest wana wiisi. Nõnda ka on, muud kui nüüd ei seisa enam Eesti keele eest Saksa soost õpetajad waid — eestlased. Kui wäga temal selle nõudmisega tõsi taga oli, näeme sest, et ta aastal 1818 ühe Eesti keeli lugemise-raamatu gymnasiumi tarwis ilmutas. See raamat on kui ajalehe „Beiträge“ XI. anne ilmunud. Temas leiame 115 Eesti keelelist lugemise tükki, mis gymnasiumides tulewad Saksa keelde ümber panna ja mida mitmed Eesti mehed kirjutanud. Rosenplänteri enese kirjutatud on sääl ainult üks kiri „Aabramile“ ja mitmed Eesti wanad-sõnad. Selle ande on ta Tartu koolikommissionile pühendanud — selle palwega, et ta kooli-raamatuks wasta wõetaks ja teises trükis
