259
matika seaduste üle kirjutanud, ta on õigekirjutusele uued seadused andnud ja Masingi üles wõetud tähe „õ“ pruukimist soowitanud ja edendanud, ta on mõnd’ uut sõna ära seletanud, mis Eesti keelde wõõrastest keeltest tekkinud, ta on Eesti keele harimisest ja rikastamisest kõnelenud ning juba nõuu andnud sõna puudusel Soome keelest abi otsida, ta on palju Eesti keeli sõnu sõnaraamatu tarwis kogunud, ühe sõnaga: Rosenplänter on Eesti keele täielisemaks tundmiseks palju töötanud. Siisgi ei usalda ma tema töö üle otsust anda, waid tähendan seda, mis meie kuulus keelemeister Dr. acad. Wiedemann temast ütleb: „Rosenplänter ise ei olnud küll just mitte põhjalik keeletundja,“ ütleb Wiedemann, „aga temale tuleb ometi seda suureks kiituseks panna, et ta märkas ja otsekohe ütles, mis tal puudus, ja et ta õiglase hoolsusega puuduwat püüdis kätte saada. Selle juures oli ta ütlemata hoolas kokkukorjamises, ning ta on wäga tänu wäärt, osalt ka sõelumata materjali keeleuurimiseks järele jätnud.“ Need Wiedemanni sõnad annawad Rosenplänterist tõsist otsust. Rosenplänteril keeleuurija terawat kriitika silma ei olnud, aga üksgi ei wõi ütelda, et temal hää tahtmine puudus. Rosenplänter armastas soojast südamest Eesti rahwast ja Eesti keelt, mis kõigist tema kirjadest, mis ta eestlaste kasuks kirjutas, wälja paistab. Täiesti 40 aastat on ta Eesti keelt uurinud ja edendanud, kõigest kulust ja waewast hoolimata. Kõige selle juures tundis ta aga ära, et ta ial weel nõnda Eesti keelt ei mõistnud, nagu ta oleks pidanud mõistma, ta waidles selle wõõriti-arwamise wastu, nagu wõiks Eesti keelt mõne kuuga kätte õppida. Kurwal meelel kirjutab ta aastal 1817: „Aastal 1806 hakkasin ma Eesti keelt uurima ja olen seda praeguse silmapilguni peaaegu ühte lugu teinud, see on terwe 10 aastat (ma palun seda tähele panna, 10 aastat). Selles ajas, wõiksime arwata, peaks ometi juba ühte keelt mitte ainult kirjutada ja rääkida, waid ülepää mõista wõima. Küll ep näeme, kui kaugele ma selles asjas jõudnud.“ Ja nüüd jutustab tema, kuda ta sagedasti mitte kõigest aru ’pole saanud, mis külamehed
