249
ei oleks mind parandanud, kui mitte üls wana teenin’d soldat minu hinge pääle ei oleks halastanud. See oli ka sääl laatsaretis, kus minu selga parandati, haigete talitajaks. Tema oli waga jumalakartlik ja mõistlik mees. Ta tuli üks kord minu juurde, kui ma enam suurt walu ei tundnud ja ütles: „Noor mees! Mis sa mõtled? Kas tahad end wägisi õnnetuks teha? Eks sa ei tea, et üks kord pead surema ja et siis kõikteadew Jumal, kes kõiki su kurjategusid selgesti teab, sinu kohtumõistja tahab olla, kelle nuhtluse wasta su wiimne nuhtlus tühine on?“ Nüüd seletas ta mulle, kui õnnetu üks kurjategija juba siin maailmas on, aga kui õnnis rahuline ja lõbus selle wastu jumalakartlik inimene on, missuguse rahu- ja trööstimisega tema wõib surra ja mis õnnistust temale weel pärast surma oodata on. Mu süda sai pehmeks, ma hakkasin nutma ja tõotasin, ei ma ial enam ei warasta. „Hää küll!“ ütles tema siis, „aga see ’pole mitte kõik, waid sa ei pea ka enam liiasti jooma, muidu hakkad jooma-himu täita tahtes jälle warastama. Sa ei pea ka mitte waletama, sest nii kaua, kui sa seda teed, oled ikka warguse teel. Sa ei pea mitte petma, sest see on ka wargus, mis aga teist wiisi nimetatakse. Üleüldse pead nõudma kõigis asjades waga ja õige mees olla. Kõigi oma mõtete, sõnade ja tegude juures pead ikka selle pääle mõtlema, et sa ühtigi ei tee, räägi ega mõtle, mis ülekohtune on, muidu wõid pea jälle wana kurjuse sisse langeda. Üle selle pead nõudma, et ikka midagi hääd tööd wõid teha, mis sinule ja teistele kasuks oleks, siis ei wõta sa mitte kurja pääle mõtelda. Sa pead ka Jumalat paluma ja iga päew oma hääd nõuu ja ettewõtmisi uuendama.“ Mina tõotasin kõigest südamest seda kõike teha. Siis langes wana soldat minu woodi kõrwa põlwili ja tegi minu käest kinni hoides ja seda taewa poole tõstes palwet. Ma hakkasin kibedasti nutma ja wõtsin kindlasti nõuuks tema nõuu ja manitsust mööda teha ja hääks inimeseks hakata. Jumal olgu kiidetud! Esmalt oli see mulle küll raske kõiki oma kurje kombeid ja tegusid maha jätta ning alati enese mõ-
