235
Rahu tuleb wagast südamest!
Kõigel kaunil olgu rõõmu palgaks!
Rahu maa pääl järgest’ elagu!
Õigus olgu kõigil auu-krooniks!
Ärgu olgu süda armutu!
Pime wale teeb, et maa-ilm riius —
Kõige raskem süü on kadedus.
Oh nii kirikus kui hinges olgu
Lootus, kindel usk ning armastus!
Waikne nüüd on lugu pühapäewal,
Mis kõik maa su auuks pühitseb.
Kellad hüüdwad. Paks hulk templi käies
Äripäewa pärast taganeb.
Olgu neil su arm! Sa neidgi tunned.
Saada neidgi eemal’ kaunil teel!
Laulgu laulu nende hing ja süda,
Palwet tehku selge puhas meel!
Saada mujalt kõik, kes alles hulk’wad,
Sisse sinu tõe templisse!
Ja kui wiimne tund meid ära kutsub,
Lase tulla meid kõik taewasse!
Pühapäewa õhtul.
Kiida oma Loojat, oh mu süda!
Mis ta sulle tegi, mälesta!
Isa, sinu maad küll öö nüüd katab,
Aga taewa tegid lahti sa.
Kes küll oskab sinna waad’tes leida,
Kuhu taewa täht’dest wiimne läeb?
Kuhu piiri kõik, mis loodud, ulab,
Kuhu rõõm ja elu wiimaks jäeb?
Oh, mis ial loodud, ei see lõpe
Minul’ ennast üles näitamast;
Ja sa oled suur ja armu Jumal
Waatad ka mu pääle haledast’.
Rahu saadad sa nüüd ööga maha;
Mis sa loonud, on kui tempel tääl;
Taewas hiilgab kõigis oma täht’des;
Arrnu näitad siin ja sääl.
Tänu sinul’, Issa, kes seks eluks
Andsid meile walgust taewa seest!
Nüüd weel aimab tema, aga siisgi
Hoiab tema surma hirmu eest
Kui truu sõber, kes meid waeseid trööstib,
Kes täis armu wagu armastab;
Ja kui ingel, kes ka surmawoodist
Armsast’ wiimaks taewa juhatab.
Kõik maailma tühi mure kaob,
Rahu, Jumal, tunnen taewa poolt;
